Tallinna siluett pildistatuna Pirita teelt.

FOTO: Peeter Langovits.

Kogu Eesti kodanikel peaks olema võimalik valida riigi pealinna juhte, sõltumata sellest, kas nad on selle linna elanikud või mitte, arutleb parteitu kodanik Mati Orav. Tema hinnangul võiks riik võtta vastu pealinnaseaduse ning panna rahvahääletusele, millisele linnale üldse pealinna staatus omistada.

Pärast viimaste kohalike omavalitsuste (KOV) valimisi on tekkinud mitmesuguseid mõtteid teemal, kuidas läbi valimiste omavalitsustele antud volitused võivad  kodanikkonna ühisomandi  - s.o kogu riigi – väärtust muuta.

Käesolevat artiklit kirjutama kallutas mind tegelikult Agu Uudelepa (kellest siiralt lugu pean) arvamusavaldus 21. oktoobri AK-s, kus ta ütles, et seaduste muutmise kaudu ei saa olukorda lahendada, sest kui mitte järgmistel, siis ülejärgmistel valimistel kindlasti annab see tagasilöögi ja soovitule vastupidise tulemuse. Muude näidete kõrval tõi ta väidet tõestava argumendina välja kunagise seadusemuudatuse, mis olevat vastu võetud selleks, et Lennart Meri saaks presidendiks ja Arnold Rüütel kõrvale tõrjutud. Leian, et see on siiski nõrk argument, sest Rüütli valituks osutumisel polnud määrav niivõrd mainitud seadusemuudatus, kui vastasrinde suutmatus ühise kandidaadi osas mõistlikult kokku leppida. Kui õigesti mäletan, olid need kaks «jäärapäist sikku purdel» IRL oma Tunne Kelamiga ja Reformerakond Toomas Saviga. Kui tarkust kompromisside tegemiseks napib, ei aita tõesti ükski trikk.

Lugeda omaaegset seadusemuudatust ebaotstarbekaks, tähendaks Lennart Meri kahe ametiaja jooksul tehtud tööd riigi ülesehitamisel kahtluse alla panna. Kui selle asemel oleks tol ajal pääsenud domineerima Rüütli toetajad, siis jumal üksi teab, mis värvi lipud praegu Eestis lehviksid! Põhimõtteliselt samad ohud valitsevad ka praeguses Tallinnas ja sellest mülkast välja tulemiseks on hea igasugune  seaduslik initsiatiiv.

Kõik Eesti riigi varad, sh maa, maavarad, õhuruum, veed jne kuuluvad Eesti kodanikkonnale, kes on  nende varade ainsaks seaduslikuks (ühis)omanikuks. Kodanikkond saab oma tahet riigi arendamisel väljendada paktiliselt ainult valimiste kaudu, seepärast on ääretult  tähtis, kes osutuvad valituks, samuti see, kui legitiimsed on valituks osutunute volitused. Tahaksin järgnevalt veidi arutleda Tallinna teemadel, ning kuna ma ei ole (veel) pealinna sissekirjutatud, siis teen seda  lihtsalt Eesti Vabariigi kodanikuna.

Kas taasvalitud Edgar Savisaar on sobilik töötama Tallinna linnapeana? Kahtlemata on! Ta on valitud kehtiva KOV valimisreeglite kohaselt, Keskerakond on saanud absoluutse häälteenamuse ja liidri valimistulemus (üle 39 000 hääle) on ju tõesti lausa fantastiline. Vaatlejate poolt valimisprotseduuride olulisi rikkumisi ega valimistulemuste võltsimist ei täheldatud, seega on kõik OK,  isegi lausa suurepärane. Pole midagi parata, kui see mõnele konkurendile ei meeldi, tulnuks siis lihtsalt ise parem olla.

Kuid küsigem veidi teisiti: kas Eesti kodanikkond on delegeerinud (loe: kinkinud) osa omanikuõigustest teistele riigis elavatele inimestele, kelle side meie riigiga on väga nõrk, mõnikord on suhtumine isegi varjamatult vaenulik? Kui jah, siis oleks huvitav teada saada, millal ja millisel referendumil selline kinkimisotsus tehti? Pean igati normaalseks, et kõik Eesti elanikud saaksid valimistel oma arvamust ja tahet avaldada küsimustes, mis puudutavad nende elukoha KOV elukorralduslikke otsuseid, kuid  eri piirkondade arengustrateegilisi otsuseid, mis muudavad varade väärtust, peaks tegema ikkagi omanikud ise, s.o ainult Eesti kodanikud.

Riik kuulub 100-protsendiliselt tema kodanikele ja on nende võõrandamatu omand nüüd ja igavesti. Igale kodanikule kuulub «tükike» riigist, ühe miljoni kodaniku näitel siis 1/1000000 osa, mida ei saa ühelgi juhul võõrandada (müüa, kinkida, isegi mitte pärandada), kuid oma osast on võimalik siiski loobuda, öeldes lahti Eesti kodakondsusest. Seega saab igal kodanikul olla ainult üks, temaga lahutamatult seotud «osak», mis automaatselt kaasneb kodanikuks olemisega. Kas lisandunud uued kodanikud saavad samuti kohe automaatselt «oma tükikese»? Jah, kindlasti, ning sõltumata sellest, kas kodakondsus saadi näiteks naturalisatsiooni korras või «eriliste teenete eest», kõigil kodanikel on võrdsed võõrandamatud õigused.  Kui näiteks toodud 1 miljonile kodanikule lisandub veel üks kodanik, siis sellest hetkest on kõigi kodanike «osaku» väärtus juba pisut väiksem: 1/1000001. Kui üks kodanik sureb, siis kõigi teiste «osaku» väärtus pisut kasvab (1/999999).

Igale kodanikule kuuluv osa moodustab osa kogu abstraktsest riigivarast, sõltumata sellest, milliste varadega on tegemist või kus need varad konkreetselt asuvad. Seega kuulub ka mulle kui kodanikule (kuigi mitte-tallinlasele) ka mingi mikroskoopiline osa Tallinna linnast. Ja samuti ka kõigile teistele mitte-Tallinlastest kodanikele üle riigi, sõltumata nende elukohast või «sissekirjutusest». Ja see on juba hulk, mis pole enam kaugeltki mikroskoopiline, vaid ületab kokku isegi kõigi «sissekirjutusega» Tallinlaste koguomandi, võib-olla laias laastus ca 2/3 kogu linnavarast.

Ei kipu küll Tallinna elanikuks, kuid olen siiski väga huvitatud, et kõigi meie kodanike ühisvara, armas Tallinn, säiliks ja areneks parimate kavade kohaselt, et võiksime tõsimeeli öelda: uhke Tallinna üle. Kes siis peaks hea seisma eduka arengu eest, tegema valikuid ja otsuseid? Nagu igasuguse vara puhul, nii  ka linnavarade puhul peab otsustajaks ja vastutajaks olema omanik/peremees, seega Eesti kodanikkond.

Riik on, pealinna pole?

Kuidas on otsustajate ja vastutajatega lood Tallinnas praegu? Paraku ei kuulu sellesse ringi  ainult kodanikkond, vaid väga palju ka selliseid inimesi, kellele minu teada kodanikud pole otsustusõigust delegeerinud. Kui aga siiski on, tahaksin teada, millal referendum või rahvahääletus toimus? Siit tulenebki praeguse linnavõimuga seonduv põhiküsimus:  kui legitiimne see ikkagi on?

Me kõik tahaksime tõepoolsest olla uhked oma riigi pealinna üle ja selle üle, mis seal tehakse. Äärmiselt masendav oli vaadata, millised summad linnakassast valimistobeduste käigus tuulde lasti, rääkimata tülgastavast ülbitsemisest-praalimisest  telefoorumis, umbes nii, et korruptsioon oli, on ja jääb (millele saatejuhid kahjuks mingit tähelepanu ei pööranud, olles siis ilmselt ka ise samal arvamusel?).

Pealinn kui selline on igas riigis absoluutne erikategooria, olgu see siis riigi suurim linn või ka mitte. Kindlasti vajab iga riik pealinna juba kas või ainuüksi oma identiteedi nimel. Mis tunne tekiks mõne riigi kohta teada saades, et riigil pealinn puudub?! Paraku kipub meie riigis asi just niimoodi olema: linn nagu oleks, aga pealinna pole, sest pole pealinnaseadust. Ei ole seadusega määratletud pealinna eriõigusi ega erikohustusi, samuti riigipoolseid eriõigusi ja kohustusi. Ei imestaks eriti, kui Tallinna volikogu võtaks ühel päeval vastu otsuse:  käesolevast hetkest alates peatame/lõpetame esindusfunktsiooni  Eesti Vabariigi pealinnana, kuni riik pole taganud järgmiste tingimuste täitmist (järgneb ultimatiivne loetelu). Ja mida suudaks siis riik-vaeseke sellisel juhul teha? Ilmselt mitte midagi, sest kui pole pealinnaseadust, pole ka pealinna, on lihtsalt üks linn nagu iga teinegi, õigupoolest vist hoopiski mingi Tallinna nimeline vald Harju maavanema järelevalve alas.

Võib-olla suudaks Eesti riik end siiski kehtestada ja käituda riigina, võttes vastu pealinnaseaduse, mis elu (ja valimisi) pealinnas reguleeriks? Ja otsustaks rahvahääletuse abil, millisele linnale üldse pealinna staatus omistada? Võib-olla sobib selleks näiteks soliidne Tartu  paremini? Või hoopis Paide keset Eestit? Eks rahvas siis otsustab, kui riigil eeltöö tehtud. Edu!

Võib-olla saaks siiski veel asja ka Tallinnast? Kui näiteks pealinnaseadusega ellu kutsuda pealinna raad  ja luua pealinna meeri ametikoht?  Nii raad kui meer personaalselt valitakse kõigi Eesti kodanike poolt üleriigiliselt, samaaegselt riigikogu valimistega, mittekodanikud valimisel ei osale. Meeri kinnitaks ametisse peaminister neljaks aastaks pealinna raadi ettepanekul. Järjestikku võiks üks isik kandideerida pealinna meeriks kaheks ametiajaks, riigis tuleks lõpetada «asendamatute inimeste» ajastu. Järelevalvet raadi töö üle teostaks Vabariigi Valitsus, kellel oleks õigus  teatud  juhtudel (kriminaalkuritegu, riigireetmine, rahvuste-vahelise vaenu õhutamine vms.) meer ennetähtaegselt tagasi kutsuda, kusjuures võim pealinnas läheks kuni järgmiste korraliste valimisteni asemeerile. Kõik riigiametnikud tuleb rahva ees vastutama panna!

Mis saaks praegustest Tallinna linnaosadest? Need võiks võrdsustada kõigi teiste maa- ja linnavaldadega. Nende Tallinna linnavaldade volikogud valitakse samaaegselt kõigi teiste KOVide valimistega ja samadel alustel, eelkõige tähendab see, et valimisel võivad osaleda kõik nende linnavaldade elanikud, sh ka mittekodanikud,  igaüks ainult oma elukohajärgses linnavallas. Sellega oleks välistatud võimalus, et näiteks Nõmme linnavalla inimesed otsustavad elu-ja töökorralduse üle Haaberstis või Lasnamäel ja vastupidi, Lasnamäe manipuleeritud häältemassiiv ei pääse mõjutama elukorraldust mujal Tallinnas.  Linnavalla volikogu valib linnavalla vanema, kelle volikogu ettepanekul kinnitab ametisse pealinna meer, tema ülesandeks on ka järelevalve teostamine linnavaldade  volikogude tegevuse üle.

Tulles veel korraks tagasi artikli alguses puudutatud Edgar Savisaare «personaalküsimuse» juurde, peaks nüüd küsima, kas praegune Tallinna linnapea sobiks automaatselt ümber nimetada pealinna meeriks  ... ja ongi  «tehtud»!?  Paraku mitte, sest praegu kehtiva KOV valimise reeglite kohaselt osales tema valimisel ka mittekodanikke ja valida ei saanud mujal Eestis elavad kodanikud. Seega ei ole täidetud pealinna meeri valimise legitiimsuse nõue (valivad kõik Eesti kodanikud üle riigi).

Mida siis teha Savisaarega? Vastus on: mitte midagi! Las tiksub oma aja rahulikult ära, kui korruptsioonisüüdistused käeraudu ei too või sõbrad Moskvasse linnapeaks ei kutsu! Iga seaduse vastuvõtmine nõuab aega, palju vett peab veel  enne Pirita jõest Tallinna lahte voolama kui  uue pealinnaseaduse järgi valimisi saab korraldada. Kuid sellest vastikust tupikust lihtsalt peame välja ronima!  Selleks edu Teile, valitud ja seatud mehed-naised Toompeal!