Janar Siniväli

FOTO: Erakogu

Keskerakond on nagu hamburger: kõik teavad, et pikas perspektiivis küll tervisele kahjulik, aga kõhu teeb see kiiresti täis ja kõik koostisosad on isuäratavalt eksponeeritud. Selle burgeri õnnis sööja ei lase end kõigutada tõigast, et tema eine on säilitusainetest pungil ning pikkade ripsmetega vissi on selle lihatüki tootmiseks elanud lühikese ja piinarikka elu.

Hamburgerit süüakse alati rohkem kui restoranipraadi või mahetoitu. Reformierakond on tänaseks oma restoraniroad

E-ainei­d täis toppinud, et olla sama odav kui hamburger. IRL on oma mahetooted keemia sisse uputanud, et säilivustähtaega pikendada ja nii Keskerakonna munitsipaalburgeriga konkureerida.

Kuid nad ei küüni hamburgeri müügieduni. See polekski võimalik, sest kuni Reformierakonnal on majanduslikud ja IRLil rahvuslikud aated, ei saa nad enda turundamisel kunagi olla sama tõhusad nagu Keskerakond, kellel on stiilipuhas poliittehnoloogia, sest puuduvad aated, mis seda segaksid.

Kuid kas pole paremparteid Keskerakonnaga konkureerida püüdes unustanud ära nende endi valijat? Näiteks mind.

Omal ajal seisis Isamaaliit eesti rahvuse eest ja lubas platsi stagnaaegsest mentaliteedist puhtaks lüüa. Seejärel lasi ta end aga lühikest populaarsustuhinat nautinud Res Publical alla neelata.

Omal ajal seisis Reformierakond ettevõtluse eest ning juhtis meid sirge seljaga banaanivabariigi keldrist Euroopa majanduspäikese alla. Kuid edasi? Meie peaminister seisis ACTA eest veel ka siis, kui Euroo­pas oldi juba tagasi tõmbunud. Lõpuks ei ole ju Reformierakonna poliitika suunatud lihtsa tööinimese vastu. Vastupidi, ainult majanduse arenedes paraneb ka tööinimese olukord. Samuti ei ole Isamaaliidu poliitika suunatud venelase vastu – ka kohalik edumeelne venelane võidab sellest, kui sovetlik mentaliteet millegi ilusamaga asendub. Aga neid sõnumeid ei saa edastada ainult valimisreklaamide kaudu või numbrite keeles.

Keskerakonna juht Edgar Savisaar tõi kunagi kasutusse ühe huvitava väljendi – «uue Boroditši tegemine». Nali naljaks, aga neid Boroditšeid tuleb teha ka parempoolsetel erakondadel. Tuleb leida enda seast isiksused, kes suhtlevad rahvaga ja võidavad nende usalduse. Rahvas ei usalda neid, kes vaid plakati kaudu suhtlevad, rahvas vajab, et nendega pidevalt tegeldakse.

Paremerakonnad nimetavad seda põlglikult populismiks. Aga populus tähendabki rahvast. Teatud osa aurust vile peale panna on turunduskulu: seda peab olema piisavalt, aga mitte nii palju, et põhitegevus unarusse jääb. Valijate võitmiseks ei ole tarvis Ülemiste vanakesega duetti laulda, see oleks vaid sektijuhile lubatud suurusehullustus. Kuid siiski, paralleel elust. Ka naisele lillede või lastele kommi ostmine on populism, kuid kaua kannataks perekond isa, kes ühtegi üleliigset kulutust ei tee, vaid ainult Exceli tabelites ja tulevikuperspektiivis elab? Varsti on platsis rohelises ülikonnas naabrimees, kes lilled kasvõi kiirlaenu eest soetab.

Paremjõud püüdlevad massipartei staatuse poole just selles ulatuses, et flirdivad küll vasakpoolsete valijatega, aga mitte piisavalt, et neid enda poole võita. Küll aga pole nad oma algse sihtrühma silmis enam liha ega kala. Lihtsam oleks jääda truuks oma valijaskonnale ja Keskerakonnale sedasi kambakas teha.

Kuid kõige aluseks on inimesed, kes rahvaga pidevalt suhtlevad. Et valija ei peaks seisma valimisnimekirja ees ja tõdema, et tal on valida ainult poliitbroilerite ja tundmatute parteisõdurite vahel. Ja et me ei peaks jälle tõdema, et rahva poliitlauale jäi laiutama ainult munitsipaalburger.