Mart Kivastik.

FOTO: Sille Annuk

Kinos istudes ei tee vahet, kes on eestlane, kes grusiin, kas sa oled Saakašvili, Ivanišvili, Laari või Savisaare poolt, kirjutab Gruusias käinud kirjanik Mart Kivastik.

Sel ööl oli Thbilisi lennujaam unine ja inimtühi. Väljas oli külm, suust tuli auru. Eestlane oli unine ja pahur. Ta oli vaimusilmas kujutlenud saabumist päikselisse Gruusiasse, kus vein aina voolab ja mehed aina laulavad. Kõik nagu «Miminos». Et Gruusias elataksegi nagu filmis.

Aga on külm ja vaikus. Ja unine kohvik, kus mehed teevad suitsu. Eestlane jalutab I-punkti. Kas on teada, mis kell Bathumi rong läheb, küsib mees tüdrukult. Igaks juhuks nii inglise kui vene keeles. Tüdrukul on suured tumedad silmad, vaatab mehele otsa, tuhkagi ei saa aru... train… poezd... no-no. Kas küsida ei saa, kas helistada ei ole kusagile? Ei ole kuhugi helistada. Millalgi hommikul. Rongid ise teavad, mis kell sõidavad. Siin on lennujaam ju!

On hea uudis ja halb uudis. Suitseta, kus tahad, on hea uudis. See on ka hea, et suitsud on mitu korda odavamad. Aga mitu plokki tuleb ära tõmmata, enne kui Bathumi rong saabub, pole aimugi. See on halb. Päikse kätte tahaks! Mees sõidutab oma koti lennujaamast välja ja kolistab end raudteejaama. See on viie minuti tee. Läbi lukus klaasukse paistab inimene. Eestlane trambib jalaga vastu ust, millal poezd läheb? Kell neli läks rong ära?! Aga järgmine? Mees kaob...

Nii et rong on igas mõttes läinud. Tuju läheb niruks. Ta on hoopis teises filmis, mingis Eesti omas. Samal hetkel kostab selja taga hääl: slušai drug, mis sa norutad siin, ma viskan su ära. Kakskümmend lari kõigest. Enne kui eestlane jõuab vastu ajada, tassib taksojuht juba kotti pagasnikusse.

Autos põõnamisest ei tule midagi välja. Juht tutvustab end, Tato, tõeline grusiin. Tato on kiirem kui Markko Märtin, kiirem kui Loeb ja Vettel kokku. Hädaldama ei sobi ka pista, kuigi hirm on.

Nüüd on mees Gruusia filmis tagasi. Toimub üks tappev möödasõit teise järel, juuksekarv jääb vastutulijast puudu, siis minnakse sajaga täisnurksesse kurvi, siis sama manööver teisele poole. Kuidas Saakašvili, pärib eestlane. Tato üks käsi on signaalil, teisega vehib õhus ning kirub: kas tead, palju bensiin maksab? Kaks lari liiter! Tato tõstab käed pühas vihas roolilt õhku. Saakašvili! Sülitab suitsu aknast vihaga tänavale. Nii et drug, pane kolm lari arvele juurde, kas sul kahju on?!

Eestlasel pole kahju. Ta pole kunagi elus nii kiiresti ühest kohast teise sõitnud. Ja ellu jäänud. Enne lahkuminekut esitab ta Tatole küsimuse: ütle Tato, kuidas tunneb ära tõelise grusiini, kas kiiruse järgi?

Ei, vastab Tato, ikka aususe järgi.

• • •

Thbilisi raudteejaam pole veel päris ärganud, aga nad teavad, et rongid käivad, ja mis kell.  Eestlase tuju paraneb. Juba on valge. Avatakse kohvik. Võib lobianit süüa või hatšapurit, ja teed juua. Võib ka niisama suitsetada. Mehed  nii teevadki. Istuvad ja suitsetavad, autovõtmed näpus, kõik mustas. Eestlane jalutab vahepeal õue. Uurib putkasid, kodutuid koeri ja kasse, muid poode, tuleb tagasi, ostab 25 lari eest Bathumi pileti. Puhvetis pole miski muutunud. Tuhatoosid vahetatakse välja.

Bathumi rong on uus, euroopalik ja suitsuvaba. Mistõttu igas peatuses tormab kogu reisijaskond koos saatjaga perroonile ja teeb kaks suitsu järjest. Samal ajal oota­b väljas terve tabuun korvidega tädikesi, kes pistavad kooris kiljuma: hatšapuri, lobiani, banani. Nende korvid on sööki täis.

Eestlase vastas istub rootslane, heleda peaga, prillid ees. Rootslane elab Bakuus. Ta ei ole nafta pärast Bakuus, ta on sealt naise võtnud. Käib Bathumis suvitamas ja tunneb Gruusiat hästi. Gruusias on tööd vähe. Ametlikult on töötuid kuuskümmend protsenti. Inimesed küpsetavad kodus hatšapurit ja tšeburekke või kasvatavad mandariine ja müüvad tee ääres. Saakašvili pani nad makse maksma. Varem maksudest eriti ei teatud.

Ja eestlane? Eestlane tuli filmi vaatama, selle pealkiri on ka «Mandariinid». Eesti näitlejad mängivad seal, sellepärast.

• • •

Eestlane on lapsena Bathumist palju kuulnud. Naabrid käsid seal tuusikuga igal suvel. Miskipärast meenub jälle film, «Kaukaasia vang ehk Šuriku seiklused». Nüüd on tuusikud iraanlastel ja türklastel. Kohe eestlase hotelli taga algab Türgi linnaosa. Eestlane satub seal täiesti kogemata Eesti–Türgi jalgpalli otsa. Eestlane on restoranis üksi vähemasti kümne türklase vastu. Tellib rakijat ja dolmad ja kaotab mängu täiesti kindlalt 2:0. Türklased tunnevad talle kaasa. Kohvi antakse ilma.

Järgmisel hommikul jalutab eestlane mööda tühja rannapromenaadi. Hooajal on toss väljas. Meenub Mati Unt ja Õunpuu ja «Tühirand». Kuigi meri on soe. Turul on inimesi. Hatšapuriputka kõrval on veinikuur – kitsas veinitünne täis hallide betoonseintega uberik. Seal istub vanamees, suits kõrva taga, kallab kas valget, punast või kollast veini kolm-neli lari liiter. Eestlane mugib hatšapurit, joob kollast veini ja kuulab endist kolhoosiesimeest. Teeistandusi ei ole enam! Saakašvili on need hävitanud! Kõik hävib, vaid hatšapuri on igavene. Adžaaria hatšapuri on Gruusia parim. Teine on Megreli oma. Tõstetakse klaasid Ivanišvili terviseks.

• • •

Oktoobri Bathumi on õhtuti tühi ja pime. Eestlane on juba koju minemas, kui kuuleb keldrikorruse kõrtsiaknast laulu. Ta läheb lähemale. Laul annab justkui sooja. Eestlane piilub salaja sisse ja järgmisel hetkel on ta juba külaline, külaline Gruusia filmis. Ta sööb ja joob ja kuulab, ja kui juua enam ei jõua, siis lihtsalt kuulab. See on veider, et Gruusia ei suutnud end vabaks laulda, vaid pidi sõdima. Ükski Eesti laulupidu ei saa Gruusia kolme mehe vastu, kes on otsustanud veidi joriseda. Eestlane ei raatsi lahkuda! Tuleb välja, et ta on sattunud ristsetele. Mehed on ühest Bathumi-lähedase mägiküla Ahalšeni kirikukoorist. Pärast mõnda liitrit veini tekib eestlasel kange tahtmine end ristida lasta, et saada samuti Gruusia usku. Isa Vassili tööpäev on tänaseks läbi. Ta lubab eestlase järgmisel hommikul ette võtta.

• • •

Pühapäevahommikune jumalateenistus Ahalšenis algab kell üheksa. Eestlane suudab end kohale vedada kella üheteistkümneks. Kirik on mehi, lapsi ja naisi täis. Koor laulab nii, et võib lae all ingleid näha. Isa Vassili loeb palveid, rahvas lööb risti ette.

Vahepeal uurib telefonis message’eid, kolab Facebookis. Rahvas on kirikus justkui kodus. Pärast teenistust on kõiki ristimiseks valmis, aga ilmneb, et siis rongile ei jõua. Eestlane valib rongi. Ristida ikka jõuab, juba järgmisel korral Bathumis. Isa Vassili annab talle teele kaasa oma õnnistuse ja pudeli püha Saperavit, Ahalšeni kiriku oma veini.

• • •

Jõgi on Thbilisi kaheks jaganud. Ühel pool jõge on mäenõlval Saakašvili loss. Teisel pool jõge on Ivanišvili oma. Rahvas räägib, et see maksis miljardi. Ivanišvili on lubanud, et ei tõsta eales jalga üle jõe. Ja vastupidi.

Eestlane istub Zaza juures. Zaza peab veinipoodi Thbilisi vanalinna südames jõe ääres, kust mõlemad lossid on kenasti näha. Kunagi ammu hukkasid türklased sellesama koha peal 100 000 grusiini, kes keeldusid ikoonidele astumast. Nii et ristimine pole naljaasi. Nood 100 000 hinge uitavad seal endiselt ringi. Sellepärast on poel hea aura. Eestlane istub Zaza poe ees, joob Kahheetia Saperavit, kuulab Zaza juttu ja imetleb linnavaadet. Kümme aastat tagasi oli Thbilisi öösel hullem kui Bronx, võis vabalt kuuli saada, elektrit polnud. Nüüd jooksevad lapsed öösel ringi. Bronxi see küll ei meenuta. Pigem Sydneyt. See kõik on Saakašvili töö, ütleb Zaza. Tema terviseks!

• • •

«Mandariinide» esilinastusel on eestlasi saalis paarkümmend. Juba on toimunud kultuuriministri vastuvõtt. Järgmisel päeval on veinitehase külastamine. Filmi peaosas on Lembit Ulfsak. Aplausi järgi võib arvata, et temast saab pikaks ajaks kuulsaim eestlane Kaukaasias. Eestlane vaatab, tuletab suurmehi meelde: Iosselianit, Abuladzet, Daneliat ja Kvirikadzet. Kinos istudes ei tee vahet, kes on eestlane, kes grusiin, kas sa oled Saakašvili, Ivanišvili, Laari või Savisaare poolt. Vahet pole, kõik vaatavad filmi. Ja mida parem film, seda enam unustatakse vaen, film parandab inimesi, kas või kaheks tunniks. Eestlane loodab, et kui kõik hästi läheb ja Gruusia film oma endise hiilguse taastab, siis lõpuks armastus võidab. Nagu «Mandariinis». See võib kõlada küll õõnsalt, aga on tõsi.

Sest järgmisel hommikul taksoga linnast lennuväljale sõites jääb eestlane jälle ellu! See ime saab juhtuda ainult tänu isa Vassili õnnistusele. Teisiti ei ole võimalik.