Margus Tsahkna: lubadusi tuleb täita

Margus Tsahkna. Foto: Mihkel Maripuu

Erakonnad peavad muutuma avatumaks nii ideedele kui ka uutele inimestele. Tartu uue võimuliidu sünd näitab, et poliitikud, ka IRLis, pole selleks sugugi valmis, kirjutab riigikogu liige, IRLi Tartu linnapea kandidaat Margus Tsahkna.

Nende valimiste peatähelepanu läks Tallinnale, kus toimus klassikaline konflikt Edgar Savisaare ja Eerik-Niiles Krossi vahel. Muutus oli õhus. Tartus toimunu jäi aga tagaplaanile. Kuna Tallinna valimistulemus ei jätnud mingit võimalust muutuseks, siis seda huvitavam on jälgida, mis toimub Eesti suuruselt teises linnas pärast valimisi.

Olukorda tuleb vaadata läbi laiema prisma, kuna valimised kaotanud Reformierakonnale on Tartu olnud viimased 16 aastat oma võimu kantsiks, mida hoitakse viimse meheni. Tartu on peaministriparteile märgilise tähendusega ning selle väärtus hoopis midagi muud kui valimiste käigus kaotatud võim Viljandis või Kuressaares.

Möödunud kohalike valimiste peasõnumiks Tartus oli muutus. Küsimus oli selles, kas on võimalik ellu viia muutus linnajuhtimiskultuuris ning tuua värskust ja julgust tartlaste elu kujundavatesse otsustesse või mitte. Seda lubasid kõik erakonnad ja valimisliidud peale linnapea kohta hoidnud Reformierakonna ning vastava mandaadi me rahvalt ka saime. Kolmveerand tartlastest andsid selle toetuseks oma hääle.

Tartu omapäraks kujunes ka see, et esimest korda on linnavolikogus esindatud kaks valimisliitu, mis on selge märk, et muutus on vajalik mitte ainult linnajuhtimises, vaid ka erakondades endis.

Muutus läbi värskuse, avatuse ja julguse otsuseid langetada oli sõnum, mille valijad Tartus selgelt välja ütlesid, kuid peab tõdema, et poliitikud ei olnud selleks kohe oma tegudes valmis. See ei ole süüdistus, vaid pigem fakti tunnistamine, kuna neid poliitikuid oli kõigis erakondades, ka minu omas.

Pärast valimisi tõmbus seni toiminud süsteem agressiivsesse kaitsesse ning asus ründama muu hulgas ka mind kui üht linnapeakandidaati, kuna ma julgesin oma valimislubaduste eest seista ka pärast valimisi. Skisofreeniline olukord, peab tunnistama. Olgu siin märgitud, et IRL ja mina ei hoidnud linnapea kohast kinni, vaid olime avatud, et täita valijatele valimiste käigus antud lubadused.

Tartu on olnud Reformierakonna lipulaev juba viimased 16 aastat, mil nad on enda käes hoidnud linnapea kohta. Koalitsioonipartnereid on pidevalt vahetatud, kuna oravate ülekaal on olnud selleks piisav. Seekordsetel valimistel sai aga Reformierakond läbi aegade kõige nõrgema tulemuse. Valijad ütlesid selgelt, et tahetakse muutust valitsemiskultuuris, värskeid ideid ning Tartu tõusmist Tallinnale vastukaaluks.

Nädal pärast valimisi tekkis aga Tartus mugavuskoalitsioon Reformierakonna juhtimisel Keskerakonna ja sotsidega, mille peamiseks sõnumiks sai uue abilinnapea koha loomine. Osalised ei teadnud veel, mida see abilinnapea tegema hakkab, kuid otsus on langenud. Kas see on see, mida valijatele enne valimisi lubati? Uurides kõigi erakondade programme, ei leidnud ma selle kohta midagi. Pigem on tegu oma võimu kindlustamisega läbi ametikohtade jagamise. See on aga märk, et muutustest on asi kaugel.

Tartus toimunu ei ole ainult Tartu asi. Valimistulemus peegeldab laiemalt, mis ühiskonnas ja poliitikas toimumas. Tallinnas klassikaks kujunenud konflikt ei toonud seda nii selgesti välja kui Tartus toimunu, ja siin on kaks aspekti.

Esiteks, inimesed tahavad muutusi ja seda, et antud lubadustest pärast valimisi kinni peetakse. Kõige keerulisem olukord saab olema sotsidel, kes peavad valijatele oma otsust selgitama. Olid ju nemad enne valimisi valitseva erakonna ühed suurimad kriitikud, ja seda mitte ainult Tartus, vaid ka riigi tasemel. Kui Tallinnas oli Savisaare ülevõim selge ning ei andnudki sotsidele võimalust otsustada, kas teha koalitsioon Keskerakonna või kõigi teistega, siis Tartus oli see võimalus olemas.

Ma loodan, et sotsid suudavad Reformierakonna juhtimise all midagi ära teha, kuigi viimase 16 aasta kogemus näitab, et sellises olukorras nägu säilitada on üsna võimatu. Tartu sotside otsus võib oluliselt mõjutada juba pooleteise aasta pärast toimuvaid riigikogu valimisi ning neile maksma minna seni oodatud hea tulemuse. Pean siinkohal tunnistama, et ka IRL peab tegelema Tartus sisekaemusega, sest kampaania käigus erinevate sõnumite edastamine ajas valijad segadusse.

Teiseks näitas Tartu valimistulemus, et erakonnad peavad muutuma avatumaks nii ideedele kui ka uutele inimestele. Kahe valimisliidu edu on selle kujukas näide, kuna sisuliselt ju maailmavaateliselt midagi uut välja ei pakkunud.

See peaks aga andma mõtteainet kõigile erakondadele, kuidas muutuda avatumaks ja värskemaks, et juba 16 kuu pärast toimuvatele riigikogu valimistele edukalt vastu minna ning oma maailmavaatelisi seisukohti esindada. Eerik-Niiles Kross ja Yoko Alender Tallinnas, Ando Kivibergi Viljandis ja Hannes Hanso Kuressaares on vaid mõned näited, kus erakondade julgus uutele ja värsketele inimestele panustada tõi edu.

Reformierakond säilitas Tartus positsiooni ja täitis oma eesmärgi. Nemad saidki oma valijatelt sellise mandaadi. Midagi ei muutunud peale koalitsioonipartnerite. Kuid teistele erakondadele antud mandaat oli vastupidise sisuga.

Tihti öeldakse, et valija on lühikese mäluga. Minu kogemus ütleb, et ei ole. Valija mäletab, eriti seda, kui talle antud lubadustest taganetakse.

Viimase nädala jooksul on korduvalt küsitud, et kas Tartu linnapea koht on nii tähtis, et julged Tartus Reformierakonnale vastu astuda? Küsimus ei ole ju minu isikus ja linnapea kohas, vaid selles, kas valijatele antud lubadusi täidetakse ning kas nendelt saadud mandaati julgetakse ka ellu viia. Mina olen seni poliitikast nii aru saanud, et antud lubadused on täitmiseks, ja selle nimel ka tegutsenud.

Tartus tekkinud olukord on märgilise tähendusega, aga mitte ainult Reformierakonna jaoks, vaid kogu Eesti poliitikale. Selle mõju võime näha juba järgmistel riigikogu valimistel.