/nginx/o/2013/10/28/2583254t1h78af.jpg)
Metsaseaduse muutmise eelnõu on läbinud riigikogus esimese lugemise. Elurikkuse kaitseks vajalikud muudatusettepanekud on paraku lõviosas välja jäetud. Probleem on eriti terav seetõttu, et raiemahud on alates 2010. aastast oluliselt suurenenud ning vanade metsade osakaal vähenemas.
Mõne nädala eest avaldatud Keskkonnaõiguse Keskuse analüüs näitab samuti, et Eesti metsade tulevik on murettekitav. Metsaseaduses aastatel 1998–2013 tehtud muudatuste analüüsist ilmneb, et oleme liikunud järjest aktiivsema metsade majandamise ning samaaegselt kaitsemeetmete nõrgenemise suunas. Ka praegu riigikogu laual olevad seadusemuudatused on ühekülgsed, leevendades piiranguid ja võimaldades raiemahtude suurendamist, ent ei paku lahendusi metsade elurikkuse säilitamise parandamiseks.
Olukorras, kus enamik meie metsadest majandatakse lageraietega, on üks olulisemaid elurikkuse hoidmise meetmeid säilikpuude jätmine. Säilikpuud on lageraielankidele üksikud püsti jäetavad puud. Need on enamasti kõverad, pooleks murdunud, vanad või juba surnud puud. Seetõttu on nende puude majanduslik väärtus väga madal, ent looduskaitseline väärtus hindamatult suur.
Lageraie järel kasvab (või kasvatatakse) mets, kus puud on ühevanused, puuliikide arv on väike ning surnud puid on vähe. Selline mets sobib elupaigaks vähestele liikidele. Säilikpuudel aga saavad elu jätkata seal elanud linnud, puuseened, samblad ja samblikud, et uue metsa kujunemisel järgemööda asustada ka teisi puid. Seega asendavad säilikpuud elustiku jaoks vanu puid ajal, mil neid lageraie tulemusel metsamaal enam pole. Metsa valgustingimuste taastudes võivad säilikpuud osutuda aga sobilikeks pesapuudeks lindudele, näiteks kotkastele või puuõõnsustes pesitsevatele kakkudele.
Muist säilikpuid murduvad ja nii saab metsa tekkida jämedat lamapuitu. Seda vajab eluks koguni veerand metsas elavatest liikidest. Lamapuidu olemasolu on vajalik ka metsa aineringe püsimiseks, mis tagab metsade samaväärse taastumise. Paraku seadus lamapuidu jätmist ei reguleeri ning pahatihti see koristatakse metsast.
Metsaseadus nõuab lageraielangile ühe hektari kohta viie tihumeetri jagu säilikpuude jätmist. Vastavaid uurimusi teinud Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli teadlaste hinnangul on elustiku mitmekesisuse tagamiseks vajalik säilikpuude hulk aga oluliselt suurem. Esmapilgul võib tunduda, et kavandatav seadusemuudatus on suurendamas nõutavat säilikpuude hulka ja seeläbi olukord paraneb. Kuid tegelikult hõlmab muudatus (säilikpuude hulga suurendamine 10 tihumeetrini hektari kohta) vaid üle viie hektari suurusi raielanke. Arvestades, et keskmine lageraielangi suurus Eesti metsades on 1,5 hektarit, on selge, et muudatuse mõju on marginaalne. Puudub ka sisuline põhjendus, miks sedavõrd oluline muudatus väga suurele osale lageraielankidele ei laiene. Seaduse kaitset vajaks ka lamapuit ja selle asukad.
Õnneks on üha enam teadlikke ja heaperemehelikke metsamajandajaid, kes säilikpuude jätmisel ei juhindu vaid seaduses nõutud minimaalsetest näitajatest. Ent ainult sellele ei saa lootma jääda, kui soovime, et Eesti metsade ja seal elava üle 20 000 liigi hea käekäik ja ellujäämine oleks tagatud.