Jaak Vilo: tasuta ei võrdu odav

Jaak Vilo Foto: SCANPIX

Ülikool ja ühiskond on edukad siis, kui kõik oma haridusest tõesti maksimumi võtavad, kirjutab TÜ arvutiteaduse instituudi juhataja Jaak Vilo. Lahendus on õppelaenude mehhanismi reformimine.

Kõrgharidus on Eestis nüüd kättesaadav tasuta. Kuid ühiskonnale tervikuna ei tähenda see kindlasti, et kõrgharidus oleks odav. Eesti tippülikoolide eelarveline rahastamine on praegu paraku ikka kesine võrreldes nendega, kellega pistetakse rinda rahvusvahelistes edetabelites, ka elustandardi suhtes korrigeeritult.

Hariduse hinnal on kaks poolt. Esimene on ülikoolide endi ülalpidamine ja võimekus palgata parimaid õppejõude-teadlasi ehk ülikooli põhieelarve. Enamik kõrghariduse ja teaduse rahast lähebki ülikoolile ning jääb vähekski. Teine ja seni vähem käsitletud pool on aga tudengite endi toimetulek, kes sõltuvalt võimetest ja soovidest õpivad kas kolm (bakalau­reus) või viis aastat (magister). Doktorantuuri tuleks käsitleda pigem juba täiskasvanud inimeste töölkäimisena, kuigi riiklik töötasu selle eest ei ole veel kaugeltki ahvatlev.

Väikeses ühiskonnas on ülikoolis esindatud pea kogu rahvastik, samal ajal kui suurtes riikides selekteerub parematesse ülikoolidesse talent oluliselt kitsamast tipust. Näiteks Singapuri eliitülikool on mures, et nad valivad oma tudengid populatsiooni ülemise 25 protsendi seast, samal ajal kui Hiina parimad ülikoolid valivad üle riigi esimese kaks protsenti talentide hulgast. Eestis on vastav protsent ehk u 40–50. Ülikooli enda roll ja vastutus hariduse andmisel on seega tunduvalt suurem. Pikaaegne ülikooli ja ühiskonna edu suudetakse tagada vaid siis, kui kõik oma haridusest tõesti maksimumi võtavad. Seega tuleks leida lahendus, kuidas võimalikult paljud saaks lubada endale väga head haridust.

Kuna tudeng peab uue kõrgharidusreformi tingimustes tõesti õppima täisintensiivsusel, peab ta suutma ennast sel ajal ka majanduslikult kuidagi ülal pidada. Kelle rahaline kohustus see on? Üks välja pakutud lootus on vanematel, kes peaks oma täiskasvanud lapsi veel kuni 26. eluaastani toetama. Teine on stipendiumiprogrammid vähestele, st parimatele või siis tõelises kitsikuses olijatele.

Kolmas lahendus – stipendiumiprogrammid kõigile – oleks ühiskonnale praegu paraku liiga kallis. Neljas ja praegune tegelik olukord on, et tudengid lähevad tööle ja õpivad töötamise kõrvalt. Paraku võib kergelt juhtuda, et isegi erialase töö tegemine takistab tegelikult õpinguid. Ja seda just veidi nõrgemate tudengite hulgas, kelle taseme tõstmisega ülikoolid eriti peaks vaeva nägema. Nendeni ei ulatu ka elitaarsed stipendiumiprogrammid – stippi jagub vaid parimatele. Nõiaring on suletud.

Siit jõuamegi küsimuseni: kuidas suudaks ühiskond tagada, et tudengid tasuta kõrgharidusest ikkagi maksimumi saaks võtta? Ainus lahendus, mida ma näen, on see, et lisaks toimetuleku- ja erialastipendiumide pakkumisele reformitakse oluliselt kogu õppelaenude mehhanism.

Esiteks: laenu peab saama võtta suuremas ulatuses, mis tagaks laenuvõtja tegelikud vajadused, et pühenduda sajaprotsendiliselt õpingutele. Kasvõi 4000 või 5000 eurot aastas. Just nii palju, kui tudeng vajab täiskoormusel õppimise toeks.

Laenu rahastaja võiks samas hinnata, kui palju vastaval erialal suudetakse pärast õppelaenu tagastada (vastav info on maksu- ja statistikaametitel olemas). Näiteks kui laen oleks kuni viiendik vastava eriala lõpetajate keskmisest aastasest töötasust, koguneks viie aastaga kuni ühe aasta eeldatava tulevase töötasu ulatuses laenu. Aga see võiks olla ka kõrgem, sest noorte palk hakkab kasvama mõni aasta pärast ülikooli lõpetamist.

Teiseks: laenu võtmine ise peab muutuma lihtsamaks. Riik ise võiks olla laenu andja ja garant, sest maksudega koos saab riik õppelaenu ise tagasi kasseerida 10–20 aasta jooksul. Näiteks maksuameti kaudu. Riigi riskid maandatakse suure tudengite arvuga, kes kõik sisenevad tööturule. Pankade roll riskivaba tulu kasseerijatena ja praegu nõutav eraisikute personaalne laenukäendus tuleks süsteemis pigem lõpetada.

Kolmandaks: laen peaks olema olemuselt sarnane stipendiumi- või palgamaksetega. Regulaarselt, kord kuus (septembrist juunini) makstaks vastav summa välja tudengi kontole. Kusjuures makseid peab olema tudengil lihtne peatada või taasalustada, sõltuvalt näiteks tasemepõhise erialastipi saamisest. Kui tudeng saab stippi, võib ta ju otsustada laenu mitte võtta. Tudeng peab saama valida ja ka vastutada.

Neljandaks: suurema laenu võtmisega võiks kaasneda kõrgem intressimakse ja kohustus riigile või laenufondile oma laen tulevikus hüvitada. Näiteks esimesed 100 eurot kuus saab intressivabalt, kuid iga järgneva 100 euro eest lisanduks 2,5% intressi (400–500 euro eest juba 10%). Laenu lühendataks ajaliselt eestpoolt tahapoole, st vanemad summad ja madalam intress tuleks tagasi maksta varem.

Selliselt otsustaks tudeng ise, kui suure laenukoormuse ta saab endale lubada, ja maksaks pigem ka kiiresti tagasi. Ei ole ju kasulik võtta liiga suurt laenu, kui saab ka vähemaga hakkama. Parem oleks lõpetada ülikool kiiresti ja pääseda täiskoormusel tasuvale tööle. Samuti hakkaks tudengid pöörama ise ka rohkem tähelepanu tulevasele palgaootusele oma valitud erialal. Riik võiks soosida jätkuõpingute alustajaid – doktorandid ei peaks võib-olla oma laenu üldse tagasi maksma, kui nad õigeaegselt doktorikraadini jõuavad. Ja edukatel magistritel saaks kustutada esimese bakalaureuseaasta laenud.

Viiendaks: süsteem ei pea olema ainult riigi kanda. Oma valdkonna erialasid toetavad ettevõtted võiksid osaleda laenusüsteemi esialgses töölehakkamises oma finantspanusega ja aidata seada piirid, millises ulatuses vastaval erialal laenu saab võtta. Moraalse kohustusena võiksid eriti edukad lõpetajad, kes on riigilt hea hariduse saanud, süsteemi tagasi anda ka tunduvalt rohkem, kui nad ise otse raha said. Iga eriala vilistlastel võiks olla Eestis palju suurem roll tunda muret oma eriala tuleviku pärast. Ja tugevamatel kohustus aidata kõige nõrgemaid, antud juhul tudengeid.

Just see võimalus, et ettevõtted ise saaksid osaleda algse süsteemi sisseseadmisel ühekordse investeeringuga ning aitaks süsteemi käigus hoida juhtimise tasemel, on ahvatlev. Näiteks IT-sektori ettevõtete mure kõrgekvaliteedilise kõrgepalgalise tööjõu vähesuse pärast võiks osaliselt saada kaetud, kui panustada vastava laenuprogrammi loomisse. Kuna laenu maksavad koos intressidega tagasi nendesamade firmade kõrgepalgalised töötajad, võiks tulevikus süsteem olla isegi suuteline end ise käigus hoidma, ilma uut raha lisamata.

Tudengi jaoks peab süsteem olema lihtne – jah, on võimalik võtta adekvaatset laenu oma elamiskulude jaoks, kuid vastukaaluks peab õppima täiskoormusel ning laenufondi ees oma kohustused kiirelt tasuma. Kuna süsteem ise oleks vabatahtlik, võiks vastukaaluks lepingutesse kirjutada üsna selgeid printsiipe tulevaste finantsiliste ja moraalsete kohustuste kohta.

Kas siis väga edukatele vihjata, et nad võiks jätkata tagasimakseid ka pärast seda, kui enda võlg on kustutatud. Või ka näiteks süsteemi väärkasutajate ehk laenu tagasi mitte maksjate nimede avalikustamise. Hariduse omandamine ei pea olema täiesti tasuta.

Analoogiat tuleks otsida Inglise uuest süsteemist, kus võetakse laenu, et maksta ka kõrgeid õppemakse ülikoolidele. Tagasi makstakse riigile aga alles siis, kui palk seda võimaldab. Nii teadvustatakse paremini ka kõrghariduse tegelikku kõrget hinda ning tehakse valikuid kõrgemat tootlikkust soosivate erialade kasuks.

Kuigi süsteemi finantsdetaile tuleb lihvida, siis kui maksimaalne laen oleks 5000 eurot aastas (ehk viie aasta peale 25 000 eurot), intress oleks 0% (esimesed 1000 eurot aastas) kuni 10% (viimane tuhat), tuleks tulevikus tagastada 1250 eurot intresse aastas pluss laenu lühendus. Vaadates statistikaameti andmeid, mille järgi magistrikraadiga lõpetajad teenivad osal erialadel juba praegu umbes 2000 eurot kuus, ei oleks see kuigi võimatu. Kuigi jah, auto või korteri ostu lükkaks vastav laen veidi edasi.

Kui erialaseltside ja riigi koostöös lepitakse kokku erialati erinevad laenupiirid (seda saab riigilt eeldada ainult siis, kui eriala tulevased tööandjad panustavad laenusüsteemi loomisse), siis sisuliselt võetakse mõlemalt poolt ka vastutus, et süsteem oleks stabiilne ja usutav.

Praegune süsteem, kus täiskohaga õppimise kohustus on tudengitel, kuid neil endil võimalust äraelamiseks ilma tööl käimata ei ole, on riigile aga veel kallim lahendus, kuna oodatud tasuta kõrgharidus võib jääda hoopis kehvapoolseks.