Andres Sang: inimesed motokiivrites

Andres Sang Foto: SCANPIX

Andres Sang kirjutab, et tõhusaim viis, kuidas mootorratturid end nähtavaks saaksid teha, on sõita tsikliga häbenemata ja iga päev, et autojuhid harjuksid neid nägema.

Kevaditi sulavad muude loodusnähtuste kõrval lume alt välja ka mootorratturid ja igal aastal kipub see juhtuma ootamatult: autojuhid on talve jooksul ära unustanud väiksemate sõiduriistadega arvestamise ning mootorratturid ise kipuvad kevaditi kohati käituma kui esimest korda aasale lastud vasikad. 

Tavaarusaam tsiklite liiklusesse ilmudes kipub olema, et mootorratas on kohutav surmasõiduk, mis oma juhi pigem varem kui hiljem tapab, ja et just mootorratturid on kõikides neis õnnetustes süüdi, sest nad liiklevad nii hoolimatult.

Kõigepealt õiendaks ära selle viimase väite. Üks tark inimene ütles kord, et kui mees on idioot ja ta ostab tsikli, siis on ta lihtsalt tsikliga idioot. Ehk – tsikkel kui sõiduvahend ei muuda inimese liikluskäitumist, mõni lihtsalt on selline ja sellisel juhul ei ole liiklusvahendi liigil või margil mingit tähtsust, liiklusreegleid ja üldist liiklusviisakust eiravad sellised inimesed igal juhul.

Kui vaadata statistikat, siis ei ole paljudel neil eksiarvamustel alust. Tõenäosus mootorratturina liikluses surma või viga saada on tegelikult väike. Viimastel aastatel on liiklusõnnetuses viga saanud mootorratturite arv pidevalt vähenenud, jäädes alla saja vigastatu aastas. Hukkunud tsiklisõitjaid on aga paaril viimasel aastal olnud vähem kui ühel käel sõrmi. Kui arvestame veel mootorrataste arvu kasvu sajandi alguse 8000-lt eelmise aasta 18 000-le, võib väita, et tegelikult on mootorrattaga sõitmine suhteliselt ohutu.

Ei pea paika arvamus, et mootorratturid on suuresti ise liiklusõnnetuste põhjustajad. See oli nii aastatuhande algul, viimastel aastatel põhjustavad mootorratturid umbes 40 protsenti  nendega seotud õnnetustest. See tähendab, et enam kui poolte õnnetusjuhtumite põhjustajateks on ­autojuhid.

Õnnetuste põhjustest annavad ­aimu juhtumid, kus süüdi on autojuht. Ülekaalukalt on neist esikohal tee andmata jätmise tõttu ja vasakpöördel juhtunud õnnetused. Autojuht vaatab vilksamisi paremale-vasakule-peeglisse, rabab rooli ja vajutab gaasi ning keerabki ette peateel otse liikunud tsiklile.

Põhjus, miks niimoodi käitutakse ja seetõttu õnnetus juhtub, on lihtne – autojuhid ei näe mootorrattureid. Ühelt poolt on sellise mittenägemise põhjus ilmselge: on ju kitsast, ühe eestulega püstist siluetti näha raskem kui märgata poole laiemat ja kahe eestulega autot. Teisalt aga pole Eesti autojuhid lihtsalt harjunud liikluses mootorrattureid nägema ja nendega arvestama.

Mootorratas või roller on suhteliselt harva liikluses vastu tulev sõiduvahend, eriti just nüüd, pärast pikka talve, kui neid kuude kaupa üldse liikluses näha ei olnud. Autojuhtidel tuleb igal kevadel taas harjuda kaherattalisi märkama.

Loomulikult peab eelkõige mootorrattur ise pingutama enda nähtavaks tegemise nimel. Esimene nähtavaks tegemise vahend on sisselülitatud esituli, millest küll alati ei piisa. Lisaks võib kanda heledat, kirjut riietust või helkurvesti, mis toimib hästi, kuid ei sobi kokku paljude mootorratturite enesekujutlusega.

Tegelikult on mootorratturi peamine turvalisuse tagaja enda nähtavaks tegemine sotsiaalselt. On ju selge, et mida rohkem mootorrattureid liikluses osaleb, seda rohkem oskavad autojuhid nendega arvestada, sest nad harjuvad neid nägema. Ja kui autojuht tunneb või teab isiklikult kedagi, kes on mootorrattur, siis muutub ta teadlikumaks ja arvestavamaks kõigi mootorratturite suhtes, sest nüüd pole kaherattaline liikur tema jaoks lihtsalt mingi anonüümne keha, nime ja näota hingetu tüüp, vaid päris inimene, tuttav nägu motokiivris.

Seega, mootorratturite jaoks on kõige tõhusam viis enese nähtavaks tegemiseks häbenemata ja iga päev tsikliga sõita. Kui see ei ole aga võimalik, siis võiks vähemalt üks kord aastas sõita tööle tsikliga.

Mootorrattaga tööle sõitmise eesmärk on tutvustada end kolleegidele kui motoinimest. Sel moel annab mootorrattur oma töökaaslastele ühe konkreetse näo, isiku, kes peidab end motokiivri visiiri taga. See aga suurendab tõenäosust, et kolleegid oskavad paremini märgata liikluses ka kõiki teisi mootorrattureid. See aitab kindlasti kaasa kogu Eesti mootorratturite liiklusturvalisuse kasvule.

Ideaalne võimalus selliseks, kas või ühekordseks mootorrattaga tööleminekuks on 7. mail, kui MTÜ Mootorrattur korraldab esimese üle-eestilise tsikliga tööle sõitmise päeva. Loodetavasti tekib sellest iga-aastane traditsioon. Kel rohkem huvi, saab selle ürituse kohta infot kas aadressilt www.mootorrattur.ee või motoportaalist www.biker.ee.

On selgemast selgem, et Eesti kliima tõttu ei saa kaherattaline mootoriga liikur meil kunagi nii enesestmõistetavaks ja üldlevinuks kui näiteks Lõuna-Euroopas. Kuid vähemalt pool aastat on meilgi nii kehv suusailm, et kannatab ka tsikliga sõita. Kui lisada veel teadmine, et enamikus Eesti linnades, sealhulgas Tallinnas, on mootorrataste parkimine tasuta, siis miks mitte proovida. Kõiki muid asjaolusid kõrvale jättes ei jää muud üle kui tõdeda: tsikliga on lihtsalt mõnus sõita, see tasub proovimist.
Autor kasutab mootorratast igapäevase ­sõiduvahendina Tallinnas.