Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktor Hendrik Agur kirjutab, et täiskasvanuharidus vajab Eestis reforme rahastamise osas ning täiskasvanute gümnaasiumite asemel võiks seda koolitusteenust pakkuda hoopis tavakeskkoolide juures.
Hendrik Agur: raha surnud hingede eest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koolinoorel sünnib laps ning kool jääb pooleli; noore inimese materiaalne olukord on niivõrd raske, et ta peab päevakooli pooleli jätma ja tööle minema; kaob soov ja motivatsioon õpingutega jätkamiseks või saab lihtsalt laiskus võitu…
Need ja paljud muud põhjused võivad olla oma haridustee poolelijätnud täiskasvanud inimesele põhjuseks astuda täiskasvanute gümnaasiumisse, et omandada lõplikult keskharidus.
Väga hea, kui inimesed mõistavad oma haridustee jätkamise vajalikkust ja suudavad korra poolelijäänud haridustee ühe korraga lõpule käia, kuid probleem on selles, et vähemvõimekad, laisad või küündimatud inimesed võivad piiramatu arv kordi taasalustada oma kooliteed täiskasvanute gümnaasiumis. See on aga viinud inimeste ebavõrdsele kohtlemisele: osa inimesi kasutab tasuta hariduse võimaldamist ära teiste arvel. Ja seda pideva hariduse alarahastamise tingimustes. Kuidas nii?
Oma loos ei käsitle ma kutseharidust, mille areng Eestis seisab igati elutervetel alustel, vaid vaatlen praegust täiskasvanute gümnaasiumihariduse korraldust. Täiskasvanuharidust reguleerib Eestis täiskasvanute koolituse seadus, mille paragrahv 1 sätestab täiskasvanute koolituse alused ja õiguslikud tagatised täiskasvanutele nende soovikohaseks õppeks kogu eluea jooksul.
Soovin juhtida tähelepanu ka Vabariigi Valitsuse juures tegutsevale Täiskasvanuhariduse Nõukogule, kes nõustab valitsust täiskasvanuhariduse küsimustes ja minu hinnangul ei ole piisavalt probleemistikuga kursis. Asjad täiskasvanuhariduses täiskasvanute gümnaasiumide töötamise põhimõtetes vajavad reforme. Miks?
Ebaproportsionaalne rahastamine
Täiskasvanute gümnaasiumisse saab täiskasvanud inimene astuda mitmel lugematul korral ning ühe ebaõnnestunud katse järel võib inimene mitmeid kordi taasalustada täiskasvanuhariduse omandamist. Keegi nende kordade üle arvestust ei pea. Ühtpidi väga humaanne – laseme inimesel riigi kulul õppida, teisalt ebavõrdsete võimaluste loomine, eelistades üht sihtgruppi teisele.
Kui soovime täiskasvanuna näiteks keeleoskusi täiendada, siis peame selle eest ise tasuma. Täiskasvanute gümnaasiumis võib täiskasvanud tööealine inimene aga keelt käia õppimas mitu aastat ja korduvalt täiesti tasuta – riigi kulul. Nii jäetaksegi mitu korda kergekäeliselt alustatud gümnaasiumitee pooleli, sest õppima asumisel ei võta inimene mingisugust vastutust.
Kui inimesel huvi või võimed puuduvad, siis nii lihtsalt ongi. Mida see aga tähendab maksumaksjale? Teatavasti on iga õpilaskoht koolis seotud pearahaga. Sama mudeli järgi rahastatakse ka täiskasvanute gümnaasiume.
Nii juhtubki sageli, et üks inimene võib mitu aastat järjest 1. septembril taasalustada õpingutega täiskasvanute gümnaasiumi 10. klassis ja koolitee pooleli jätta näiteks juba oktoobrikuu lõpus, sest ei viitsinud või ei jaksanud enam õppida. Kool aga saab septembri alguse seisuga EHISe (Eesti Hariduse Infosüsteemi kaudu riigile kooli kohta antavad ametlikud andmed) kaudu laekunud informatsiooni põhjal riigilt kogu õppeaasta jaoks raha kätte ning tegelikku õpetust enam õpilane ei saa, sest ta lahkus koolist.
Poleks hullu, kui see oleks ühekordne juhtum. Kurioosum seisneb aga selles, et täiskasvanute gümnaasiumidele minevad rahavood on märkimisväärselt suured, mida riik n-ö surnud hingede (loe: kooli õpilaste nimekirja registreerunud ja seal tegelikult mitteõppivate inimeste) eest täiskasvanute gümnaasiumidele igal aastal välja maksab.
Nii suplevadki täiskasvanute gümnaasiumid rahas, jättes igal aastal pearaha omale inimeste eest, kes on koolitee taas pooleli jätnud ja võib-olla alustavad ikka ja jälle uuesti. Selline olukord ei ole normaalne ja vajab muutmist.
Esimesed täiskasvanute gümnaasiumid tekkisid pealesõjaaegsel ajal ENSVs töölisnoortele katkenud haridustee jätkamise võimaldamiseks n-ö õhtukoolide näol. Taasiseseisvunud Eestis nimetati õhtukoolid sujuvalt umber täiskasvanute gümnaasiumideks ja õppimise korraldustki muudeti: lisaks õhtusele õppele hakati pakkuma ka täiskasvanutele päevase õppe vormi – nii nagu tavakoolis.
Milline on täiskasvanuhariduse kvaliteet, sellest räägib statistika: kindlasti on täiskasvanute gümnaasiumide lõpetajate seas väga tublisid õppijaid ja lõpetajaid, kuid hariduse kvaliteedi trend on pigem viletsapoolne, vaadeldes kas või riigieksamite tulemusi, milles täiskasvanute gümnaasiumid on paraku viimaste seas. Täiskasvanute gümnaasiumis õpingute alustajatest jõuab lõputunnistuseni üks kolmandik.
Täiskasvanuharidus vajab reforme. Ei, ma ei ole täiskasvanuhariduse vastane, vastupidi poolelijäänud haridusteega inimestele tuleb luua võimalused oma haridustee jätkamiseks. Kuid täiskasvanute gümnaasiumid on tänase mudeli järgi toimunud koolikorraldusega oma aja ära elanud ning meenutavad kõikide märkidega minevikku.
Alustama peaks reforme täiskasvanuhariduse paradigma muutmisest: täiskasvanud inimene on sotsiaalselt küps ja vastutustundega ning soovib õppida. Saades õiguse (tasuta) haridustee jätkamiseks, võtab ta ka kohustuse ning vastutab selle eest. Kuidas seda saavutada? Väga lihtsalt – näiteks õpingute pooleli jätmise korral tuleks õpilasel tasuda õppemaks. Õppemaksu kohustust ei kaasne, kui õpilane täidab kõik võetud kohustused ja lõpetab kooli tähtajal ja võlgnevusteta.
Täiskasvanuharidus olemasolevate gümnaasiumite juurde
Teise olulise reformina võiks kaotada olemasolevad täiskasvanute gümnaasiumid ja täiskasvanuharidust võiks hakata pakkuma olemasolevate gümnaasiumide juures üle terve riigi. See oleks ühe tavalise päevakooli jaoks väike hariduskorralduslik muudatus, mis ei tooks kaasa märkimisväärseid kulutusi.
Näiteks omavalitsuses või haridusteeninduse piirkonnas otsustatakse, mitme kooli juures võiks täiskasvanuharidust võimaldada ja sinna juurde luuakse täiskasvanuhariduse õppetoolid. Praegu, kus õpilaste arvud tavakoolide juures vähenevad, saati vabanevad terved koolihooned, mida reorganiseeritakse, leidub vajalik ruumiressurss pea iga päevakooli juures, et pakkuda täiskasvanuharidust isegi päevasel ajal. Küsimus on vaid tunniplaani korralduses ja kaadri töö planeerimises ning lihtsate muudatustega saaks täiskasvanutele haridust võimaldada päevakooli juures.
Teisalt seisab kogu riigis üldhariduskoolides õhtupoolsel ajal meeletu ruumiressurss tühjana, sest valdavalt toimuvad tavakooli tunnid hommikupoolsel ajal. Jällegi kasutamata võimalus. Eestis on täna kuusteist täiskasvanute gümnaasiumi, millel igaühel on oma hoone koos infrastruktuuriga.
Jah, olen nõus, et paljud täiskasvanugümnaasiumid on oma alguse saanud nõukogudeaegsetest õhtukoolidest ning neil on tänaseks väljakujunenud teatud koolikultuur ja identiteet, aga lähtugem siiski õpilaste vajadustest – kool on alati õpilasele, mitte vastupidi. Kooli toimimise eesmärgiks on haritud inimene, mitte hariduse võimaldamine, et kool saaks iseenesest olemas olla.
Märkimist väärib ka asjaolu, et n-ö täiskasvanute gümnaasiumides saab tänapäeval ka põhiharidust omandada - kas või alates 7. klassist. Seega ainuüksi gümnaasiumi nimetuse ja mõiste kasutamine sellise õppeasutuse juures ei ole kohane ja devalveerib gümnaasiumihariduse mõistet üldiselt.
Sellisel juhul peaks ju kooli nimi ja sisu täiskasvanute põhikooli ideedest lähtuv olema. Täiskasvanuharidust tuleb pakkuda, kuid aeg vajab muudatusi. Täiskasvanutele gümnaasiumiharidust saab võimaldada olemasolevate gümnaasiumide juures, kõik muud täiskasvanuõppe vormid seisavad aga küllaltki kindlatel alustel ja on jätkusuutlikud nii kutseõppeasutuste kui muude täienduskoolitusasutuste näol.
Aeg on lõpetada iganenud vormiga riigi raha kulutav täiskasvanuõpe ja minna edasi mööda tänapäevast teed. Aeg on muutusteks küps ka täiskasvanuhariduses!