Juhtkiri: Gruusia enda valik

Toetama peab institutsioone, mitte inimesi

Gruusia valis endale eile uueks presidendiks Giorg­i Margvelašvili, kes on praeguse peaministri Bidzina Ivanišvili liitlane. Kõigepealt tuleks teha tagasivaade ajalukku, et nende valimiste olulisust mõista.

Eduard Ševardnadze kukutas 1991. aasta lõpus relvastatud riigipöördega ametist samal aastal presidendiks valitud Zviad Gamsahhurdia. Ševardnadze pidi ametist lahkuma pärast 2003. aasta presidendivalimisi rooside revolutsiooni survel. Ka senise presidendi Mihheil Saakašvili volitused olid 2007. aasta novembrist 2008. aasta jaanuaris toimunud erakorraliste valimisteni rahvarahutuste tõttu peatatud.

Muster on selge: võimuvahetus Gruusias on olnud veel üsna hiljuti vägivaldne või vägivallavõimalusega, kus valimistulemused on rahva tänavale ajanud.

Juba Ivanišvili peaministriks asumine eelmisel aastal läks üsna rahulikult, kuigi 200 000 inimest tulid enne valimisi tema toetuseks meelt avaldama. Et ka eilsed presidendivalimised kulgesid rahulikus valimisvõitluses, siis on see märk demokraatia küpsemisest Gruusias. Poliitilistel jõududel on juba piisavalt tasakaalukust ning rahva usaldus riigi institutsioonide vastu piisavalt kõrge, et valimised oleksid legitiimsed ning füüsiline klaarimine, olgu relvade või roosidega, poleks enam nende valimiste teema.

Loomulikult tuleb tähelepanelikult jälgida järgnevate päevade sõnumeid Kaukaasiast. Tegemist ei ole mitte niivõrd erakondlikel tõekspidamistel baseeruva võimuvahetusega nagu Euroopas, kuivõrd n-ö võrgustikepõhise võimuvahetusega – sealne ühiskond on lihtsalt teistsugune.

Saakašvilile pannakse süüks võimuloleku ajal toimunud õigusriigi kuritarvitusi, mis on suure hulga riigi elanikest pööranud tema vastu. Nii on peaminister Ivanišvili öelnud, et Saakašvili suhtes kriminaalasja algatamine pärast ametiaja lõppu pole välistanud. Märgiline on seegi, et paljud Saakašvili liitlased on juba vanglas. Ivanišvili sõnul tuleks uurida Saakašvili võimalikku rolli seoses peaminister Zurab Žvania surmaga 2006. aastal, aga ka meeleavalduse laialiajamisega 2011. aasta mais.

Saakašvili ise kinnitas valimiste päeval – eile – ajakirjanikele, et ei kavatse kodumaalt lahkuda, ja see tähendab, et ta on valmis vastutama. Lääneriikide ülesanne on jälgida, et endistele võimulolijatele oleksid tagatud õiglased justiitstoimingud.

Eesti peaks aga siinkohal meeles pidama, et demokraatias ei toetata isikuid, vaid institutsioone. Vabadel valimistel – vaatlejad pole seni veel raporteerinud manipuleerimistest – teostatud rahva tahet peavad austama ka teised riigid. Eesti huvides peaksid olema tugeva ja toimiva demokraatiaga riigid ning see tähendab, et milline taust on ühel või teisel valitud poliitilisel jõul, on selle riigi valijate endi otsustada.