Kuidas kreeklased oma riigi edasist käekäiku ette kujutavad, jääb ülejäänud Euroopale siinkohal üsna segaseks. Arvestades, et Kreeka riigivõlg on 300 miljardit eurot, kuid juba mai teises pooles nõutavaks laenumakseks pole neil 8,5 miljardit kusagilt võtta ning riigireiting on alandatud rämpsvõlakirjade tasemele kahtluste tõttu, et nagunii ei suudeta seal piisavalt kokku hoida, näibki, et kreeklased on valmis pankroti poole tüürima, peaasi et mitte midagi ei kärbitaks. Mis saab aga võlgade kuhjudes, on teadmata.
Muidugi, kui IMF ja Euroopa Liit Kreekat ei abistaks, ei saabuks selle tagajärjel ka suisa maailma lõppu, sest Kreeka on Euroopa mõistes siiski väike majandus. Paraku on juba mitu eksperti hoiatanud, et samasuguste probleemide ees seisavad ka Portugal, Hispaania, Iirimaa ja Itaalia – kokku teeb see juba arvestatava osa eurotsooni majandusest. Euro suhtes on kõvasti kahtlema löönud tšehhide ja poolakate usaldus ning arvata võib, et ühe eurotsooni riigi pankrot annaks euro usaldusväärsusele ilmselt mitte just surmava, kuid kindlasti sandistava hoobi. On ju usaldusväärsus ühe valuuta kõige tähtsam omadus. Seega on Kreeka abipakett kahtlemata õigustatud.
Küll aga ei tohi Kreeka abistamisest saada käitumisjuhis teistele nõrga finantsdistsipliiniga riikidele, et «teeme, nagu tahame, teised maksavad». Ja loodetavasti ei saagi, sest arvestades, millise surve alla on nii kodu- kui välismaal langenud üks eurotsooni juhtriike – Saksamaa –, on alust arvata, et Kreeka juhtum muudab järelevalve riikide finantskäitumise üle tähelepanelikumaks.
Siiski ei anna Kreekaga toimuv Eestile põhjust europüüdlustest loobuda. Eesti on juba teinud suuri jõupingutusi eelarve tasakaalu säilitamiseks ning seega on ta ka eurotsooni jaoks positiivne näide. Samuti on selge, et majandusolukorra stabiliseerimiseks, välisinvestorite seas usalduse pälvimiseks ja majanduskasvu taastamiseks on meil eurotsooni kuuludes tunduvalt paremad väljavaated.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2010/05/02/359744t1hb218.jpg)