Mihkel Mutt: võimuiha patukustutuseks on rahva teenimine

Mihkel Mutt. Foto: arvamus.postimees.ee

Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, et poliitikule on võim reeglina alati primaarne, kuid selle patu kustutuseks peab ta mõistma, et tal on kohustus ja võimalus inimesi ka tõeliselt teenida ja nende elu paremaks muuta.

ampaania, valimised ja selle kajastused moodustavad ühe foorumi. Neidsamu asju algul reklaamitakse, siis testitakse valija peal ning pärast vaetakse tulemustena. Viimase puhul võiksid politoloogid võrrelda meid ka saatusekaaslastega idablokis, eeskujudega muude väikeriikide seas ning esimese iseseisvusajaga.

Üks suur rühm jõuab sellele foorumile üldjuhul vaid arvamusuuringute ja valimistulemuste anonüümse protsendina. Need on lihtvalijad, kelle hääled («laikid»?) määravad tulemuse. Mida massivalija tõeliselt tahab? See tuli mulle ette, kui kuulsin ühes saates mõtet, et ei maksa arvata, nagu oleks pimedusega löödud need sada tuhat, kes hääletasid Tallinnas Keskerakonna poolt. Muidugi mitte! (Ühinen siin mõne teise kommentaatoriga.)

Alustan kaugemalt – Hiinast. Järjest rohkem on viimasel ajal kuulda, kuidas seal äri ajavad või niisama elavad lääne inimesed väidavad kui ärakeeranult, et lääne demokraatia pole ainus võimalus.

Osalt on seda tinginud USA maailmamõju oodatust kiirem ja enda põhjustatud langus, aga kokkuvõtlikult peavad nõnda väitjad silmas seda, et kui jätta kõrvale suhteliselt väike hulk haritlasi ja muidu madala tundelävega isikuid, on enamik hiinlasi oma süsteemiga rahul. Nende elujärg paraneb, Hiina «töötab». Võib öelda, et Hiinal puudub teistsugune (demokraatia) kogemus. Võib tuua lõpmatult erinevusi Hiina ja Tallinna vahel, ent väga üldistatult taandub siiski kõik küsimusele, mis on valija jaoks tähtsamal kohal, kas elujärje tõus või vahendid, kuidas see on saavutatud.

Valija hääletab kõhu ja jalgadega sagedamini kui südame ja peaga. Mida stabiilsem ühiskond, seda kindlamini. Inimesed tahavad lihtsalt hästi elada. Süsteemi avatus, eetilisus jne ei ole heaoluga üksüheselt seotud.

Savisaare loosung «Töötab!» töötas. Ja sellepärast, et see vastas küllalt suurel määral tõele. Selleta ei tööta kui tahes briljantne kampaania. Kuidas ka teiste parteide poliitikud näiteks tasuta bussisõitu ei kiru, inimestele see meeldib. Bussid on küll natuke räpasemad ja juhid tõredamad (kas piletitulu kadumise nahka läks nende oodatud palgatõus?) aga muidu – OK.

Loomulikult, saab alati paremini, aga raske näha, mida mõni teine erakond praktikas enamikul elualadel palju teistmoodi teeks (v.a Tallinna TV sulgemine). Ja suur osa vastaste kriitikat puudutabki ju stiili, mitte sisu. Avalikkuse raha kulutati valimisteks kindlasti, aga «jokilt», ja need summad pole suhteliselt liiga suured.

Enamgi veel – ei maksa üldse arvata, nagu oleks Keskerakonna «stiil» midagi, mis paratamatu kaasaandena alla neelatakse, Ei, paljudele meeldib ka viis, kuidas nad asju ajavad (nii et vahel tundub, et elame Tšeljabinskis). See on just see, mis eetikuid, pühakuid ja muidu moraalseid kaunishingi heidutab. Aga inimesed ei ole ju ühesugused.

Seda enam, et läbinägelikumad taipavad, et Savisaare ringkond teeb avalikumalt seda, mida enamik erakondi samuti teha tahaks. Ja nimelt: teostada võimu – kõige täiega. Teisi hoiab teatavatest meetoditest tagasi kas sünnipärane viisakus, argus või suutmatus.

Siin ei pääse mööda poliitiku olemusest, sest nii palju kohtab meil sellega seoses klišeesid ja naiivsust. Ka meediakajastustes kordub aina, et näe, poliitikud tahavad võimu, mitte rahvast teenida. No kui palju on üldse neid inimesi, kelle missiooniks on ligimest teenida? Kahjuks vähe. Ja kui paljudel niisugustest neist on eeldusi ja võimeid poliitikas midagi korda saata? Veel vähematel. See-eest kui palju on neid, kes tahavad võimu? Oi, kui palju. Osa neist on ka võimekad. Ja ega kõik neist võimekaist ei ole koletised, kes rahvast vihkaksid. On «koletiste pingerida». Enamik neist võib rahvast päris meeleldi teenida, kui selle eest saab võimul püsida. Kasuta võimu ja valitse, küll siis tuleb ka armastus rahva vastu, nii et ise hakkad seda uskuma ja poetad pisara oma rahvaarmastuse üle. Kokkuvõttes: üks ei välista teist, aga poliitikule on võim reeglina alati primaarne.

Sellega ma ei taha vähimatki kutsuda üles moraalse räpasuse suurenemisele, vaid otse vastupidi. Kui poliitik vaatab enesesse ja näeb seal kihavat võimuhimu, siis ta ei pea arvama, et on pervo, ja mõtlema, et kui olen juba pervo, siis olen pervo lõpuni ja lisan gaasi. Ta peaks ütlema, jah, olen võimuahne, ihar ja tiirane, olen jäärapäine junn, aga selle patu kustutuseks on mul kohustus ja võimalus inimesi ka tõeliselt teenida ja nende elu paremaks muuta.

Ka valimiste järel on tulnud meedias jutuks venekeelsete «rõhumine». Esmapilgul tundub see veider. Loomulikult on lõimumisega lood kehvad. Aga kohalikud valimised on just see, kus kõik on võrdsed igapidi. Lasnamäel võis aknast vaadata, kuidas venekeelsed läksid valima, mõnel lilled käes, mõni rõõmsalt nokastanud – täitsa vana aja vaimus.

Tegelikult on seda teemat üles võttes tahetud vist öelda, et kui venelasi ei «rõhutaks», siis nad hääletaksid ka teiste parteide poolt. Venekeelsed kartvat, et Keskerakonnata võiks nende olukord kehvemaks minna, ja näevad Savisaares tagatist. (Pole tõesti võimatu, et kui bürgermeistriks oleks saanud näiteks Mart Helme, siis oleks meil pronksöid rohkem.)

Meedia on öelnud, et teised erakonnad peaksid viima venelasteni sõnumi, et ka neilt pole midagi karta. Tore. Aga miks vahetada poole tee peal kaitsemeeskonda?

Teiste erakondade poliitikud peaksid südame kõvaks tegema ja tunnistama, et tants vene häälte saamise pärast on üsna tulutu. Seda võib teha, et linnukest (nt Brüsseli silmis) kirja saada. Aga erakondadel, kelle agendas on vähegi olulisel kohal mingi poliitiline või üldse ideoloogia, eetika või stiil – neil pole venekeelsete enamikule midagi pakkuda. Need asjad huvitavad ka eestlasi järjest vähem, aga venekeelseid veel vähem. (Seoses Ida-Virumaaga räägitakse ikka Narvast, ent võiks vaadata ka Jõhvit, kus võitnud valimisliidu koosseisu kuulusid niihästi eesti- kui venekeelsed kohalikud inimesed.)  

Savisaar on venekeelsed ära võlunud sellega, et on Tallinna võimustruktuuride mitmed keskastme kohad täitnud mitte-eestlastega. Sellega on ta loonud rollimudelid. See seletab, et Yana Toom ja Mihhail Kõlvart on ülevabariigilises häältepüüdjate edetabelis neljas ja viies. Venelastele kiriku andmisega kinnistus koht mitte-eestlaste südames veelgi. Siiski ei maksa unustada, et Savisaart ei valinud üksnes venekeelsed, isegi Tallinnas mitte.

Päevast päeva edastab meedia reportaaže kümnetest paikadest maailmas, kus on kodusõda, põgenikud ja kogu õuduste pakett. Meil on kodurahu – jahe ja formaalne, aga siiski. Ei maksa arvata, et see on paratamatu ja loomulik. Peaksime vaatlema praegust olukorda ka nii, nagu see seisab tuleviku ajalooraamatutes.

Mis saab siis, kui kõik meie

90 000 määratlemata kodakondsusega isikut õpivad kahe aastaga ära eesti keele ja saavad kodanikeks? Nii et nad võivad täieõiguslikena osaleda niihästi riigikogu, europarlamendi kui presidendivalimistel? Ma ei usu sekunditki, et nad vahetaksid parteilist sümpaatiat. Pole küll kindel, kas isegi Savisaarel oleks mõjujõudu, et neid õppima veenda. Miks ta pole seda üritanud? Aga miks ta peaks? Siis hääletaks kogu eestlaskond tema vastu, tasuta bussipiletist hoolimata.

Lõpuks paarist tendentsist. Sotside vahepealne tõus pidurdus. Jah, võrreldes eelmiste kohalike valimistega on edasiminek, aga võrrelda tuleks Mõõdukate, Lauristini ja Tarandi aega­dega, kui lipp lehvis kõrgemalt. Ilmselt ei saa sotsid Eestis siiski üheks kahest põhitegijast, nagu see on mitmel muul maal.

ERKE ei saanud seda, mida lootsid. Ilmselt jääbki Eestis lähiajal põlissoomlaste edu kordumata.

IRLi tõusu taga on üks osa teiste erakondade loodud foonil, teine osa selles, et kohalikud valimised on ikkagi natuke «maavalimised» ja väiksemates paikades leidub veel vanu meeleolusid (härra Maurus: «Maal on veel ausust»).

Kolmas osa on ühe isiku pressingul. Eerik-Niiles Kross kordas natuke väiksemas formaadis teise mehe saavutust, kellega nad on mõneaastase vahega mänginud sama hoovi liivakastis. On huvitav jälgida, kas keegi, kel on nii suured kõikvõimalikud poliitikueeldused nagu Eerik-Niiles Krossil, ületab teda segavad tsentripetaal- ja tsentrifugaaljõud, iseloomu- ja muud faktorid. See katse tulla suurde poliitikasse oli igatahes õnnestunud.