Peep Pahv: vastutusest ja Serbia maffiast

Postimehe sporditoimetuse juhataja Peep Pahv. Foto: Peeter Langovits

Mis on Eesti spordi kõige kõvem kaubamärk – ikka korvpalli Kalev. Vähe on eestlasi, kes poleks sellest meeskonnast midagi kuulnud. On neid, kes mäletavad 60ndate korvpallipõlvkonda, ilusaid 70ndaid, ja mõistagi neidki, kes 19 kevadet tagasi elasid kaasa Nõukogude Liidu meistritiitli võitmisele. Seega on selle nime taga ajalugu.

Ajalugu aga kohustab ning üldsuse silmis suure Kalevi järglaseks oleva Kalev/Cramo korvpallimeeskonna juhtkond, mängijad ja treenerid peaksid tunnetama vastutust, mis sellenimelise meeskonnaga toimetamisega kaasneb. Kalevlaste saatus on tähtis isegi neile, kes  selle klubi fännide hulka ei kuulu – tegemist on Eesti korvpalli ja kogu spordi sümboliga, mis ei tohi kaduda või muutuda häbiväärselt väikese eelarvega reaklubiks. Kalev on ju eestlaste jaoks sama, mis leedulastele Žalgiris või venelastele CSKA.

Paraku tundub, et vastutustundega pole selle klubi majandamisel tegutsetud. Õigustus pole see, et juhtkond teeb oma tööd hobi korras ja vabast tahtest – kui leidus julgust kasutada Kalevi nime, peab leiduma ka tarkust sellega tipptasemel toimetada.

Vanasõna ütleb: kes teeb, sellel juhtub. Mõistetav, ent oma eksimusi tuleb reaalsustundega hinnata ja tunnistada. Seepärast tahaks uskuda, et tänavu koduse meistriliiga finaalist väljajäämine mõjub kainestava šokina ning klubi juhtkond ei lükka vastutust treeneritepaari Alar Varraku – Tiit Soku õlule. Viimased neli kuud meeskonnaga tegelenud treenerid on teinud head tööd.

Nende käsutuses pole kaugeltki sellised mängijad, keda nad ise ihkaksid – tegemist on eelmise peatreeneri Nenad Vucinici pärandusega. Kuid lühikese ajaga on meeskonna mängukvaliteet teinud kiire hüppe ülespoole. Ei näita ju headust vaid see, kui palju suudad ise vastase korvi palle loopida, vaid ka see, kui vähe sulle endale visatakse.

Kalev/Cramo tegeliku taseme näitaja oli poolfinaalseeria Tartu Rockiga. Kalevlased ei jäänud seal ju oponendile millegi poolest alla, seeria otsustavas mängus saadud võit või kaotus on ikkagi paljuski õnnemäng ning Kalev/Cramo allajäämises oli oluline roll meeskonda tabanud vigastustelainel.

Seepärast usungi, et klubi juhtide poolt oleks tark jätta samad mehed ametisse ka uueks hooajaks. Ning kui soovitakse panustada kogemustele, võib Soku ja Varraku rollid lihtsalt vahetada. Ametinimetustega vangerdamisest tähtsam on see, et mehed saaksid alustatud tööd jätkata. See tundub mõistlikum kui kolm ja pool aastat kestnud, ent ümmarguse nulliga lõpetanud Serbia maffia taaselustamine. Viimaste kokkukeedetud suppi alles helbitakse.