FOTO: Repro

Valimisliitude hääled võisid Tallinnas anda Keskerakonnale kolm lisamandaati, kirjutavad Tartu Ülikooli teadurid Mihkel Solvak ja Kristjan Vassil.

Möödunud kohalike volikogude valimistel Tallinnas anti 16 717 häält valimisliitude, üksikkandidaatide ja väike­erakonna EKRE poolt, kellest keegi volikokku ei pääsenud. See oli 7,65 protsenti kõikidest kehtivatest häältest. Tartus sai sama seltskond 6566 häält kumulatiivselt, mis moodustab 16,5 protsenti kõikidest häältest, kusjuures kaks valimisliitu said kumbki kolm volikogu kohta. Teatud osa nendest häältest olid ilmselt protestihääled suurte erakondade vastu üldiselt ja võimuerakonna vastu spetsiifiliselt. Teatud osa aga kindlasti ka valimisliitude ja EKRE ideede siiraks toetuseks.

Mõlemal juhul demonstreerib Tallinna ja Tartu valimistulemuse kontrast hästi valimisliitude poolt hääletamise riski valija mätta otsast vaadatuna. Tallinn oli seekord näide, kus väikeerakondade ja valimisliitude hääled andsid lisakohti võimuerakonnale ehk tulemus oli igal juhul vastupidine valija motivatsioonile. Tartu oli seekord näide, kus valimisliitude poolt antud hääled andsid tulemuse ning vähendasid võimuerakonna jõudu kohalikus volikogus.

Näitlikustamiseks kujutage ette, et valimisliidud Tallinnas ja Tartus said enamikus protestihääli (kuigi seda me tegelikult ei tea) ehk hääli, mis on antud rahulolematusest valitseva võimuga. Sellise protesti eesmärk on võimuerakonda karistada, saates hoiatava signaali, et rahulolematuse põhjuste eiramine võib lõppeda kaotusega valimiskastide juures. Selliste motiividega hääletamine on aga riskantne valimistaktika, sest tulemus võib olla soovitule vastupidine.

Võimu karistamise asemel võidakse seda hoopis tugevdada, kuna valimisliit ei ületa künnist ja piiratud kohad volikogus jagatakse kitsama seltskonna vahel ümber (Tallinna näide). Riskid ei pruugi aga realiseeruda positiivse stsenaariumi korral ehk signaal jõuab kohale ja protestihääletusena valitud jõud saab volikokku, tuletades seal igal istungil suurtele erakondadele meelde, et neile on alternatiive (Tartu näide).

Nõustume Silver Meikariga, et erakonnad soodustasid nende riskide realiseerumist. Keskerakond teadis, et valimisliidud mitte ainult ei pruugi lõhestada tema opositsioonile tulevaid hääli, vaid künnise alla jäädes suurendavad valimissüsteemi eripära tõttu osaliselt ka nende kohtade arvu. Seepärast soovitasid nad mitmel korral anda hääl kas väikestele valimisliitudele või EKRE-le. Tallinnas opositsioonis olevad erakonnad soovitasid aga vastupidist ehk hoiatasid stiilis «valid valimisliitu, saad Savisaare». Valimisõhtul ütles ka peaminister Ansip, et valimisliitude hääled «jõudsid Keskerakonna häälteks».

Kuigi tehniliselt ei liigu Eesti KOV valimissüsteemis kellegi hääled sellisel kujul kellegi teise häälteks, oli peaministri sõnum selge: piiratud mandaatide arvu juures on vähem osalisi, kelle vahel neid jagada, ja valimissüsteemi ja häälte jaotuse kombinatsioonina võib teatud olukorrast kasu saada hoopis kõige suurem jõud. Sellisel juhul soodustavad allapoole valimiskünnist jäänud poliitiliste jõudude poolt antud hääled erakonda, kelle võidust ei ole need hääletajad mingil juhul huvitatud. Nii Tallinnas juhtus.

Kas ja kui palju see Keskerakonna positsiooni konkreetselt tugevdas, saame hinnata järgmise mõtteeksperimendi alusel. Tallinna volikogu tegelik kohtade jaotus oli järgmine: Keskerakond 46, IRL 16, Reformierakond üheksa ja SDE kaheksa kohta. Milline oleks volikogu koosseis, kui need 7,65 protsenti liitudele ja EKRE-le antud hääled oleksid igas Tallinna valimisringkonnas läinud võrdselt kas IRLi, Reformierakonna või SDE kaukasse? Häälte võrdse jaotumise eeldus ei ole täiesti meelevaldne, sest ratsionaalne valija ei taha, et tema hääl läheks kaotsi; ta soovib, et see läheks erakonnale, kelle häältesaak ületab kindlasti valimiskünnise ning kes saab esindatuse volikogus.

Kasutades seda eeldust ning reaalseid valimisandmeid, jagame 16 717 häält Tallinna kaheksas valimisringkonnas vastavalt ümber, jättes Keskerakonna häältesaagi samaks. Uuesti arvutame ümber ringkonna- ja kompensatsioonimandaadid. Kasutame vabariigi valimiskomisjoni lehel olevaid valimistulemuste andmeid ja Eesti KOVi valimisseaduses toodud reegleid häälte kohtadeks arvestamisel. Detailsed arvutused selgitustega võib leida aadressilt http://goo.gl/kdqIhI (vt QR-koodi allpool).

Tulemuste erinevused Tallinna tegelikest valimistulemustest on toodud kahes lisatud tabelis. Näeme, et kui valimisliitude, üksikkandidaatide ja EKRE asemel oleks valitud ühte kolmest Keskerakonnale vastandunud suurerakonnast, oleks Keskerakond saanud kolm kohta vähem ehk 43 mandaati. Volikogu 79 koha juures tähendab see juba üsna nappi enamust, kuigi enamust siiski. Tabelitest on näha, et Keskerakond oleks saanud vähem kohti kompensatsioonimandaatide arvelt. IRL oleks võtnud kolm ringkonnamandaati rohkem ja saanud kaks kompensatsioonimandaati vähem, kokku seega ühe koha rohkem.

Reformierakond oleks saanud ühe kompensatsioonimandaadi juurde ja sotsid võtnud kaks ringkonnamandaati rohkem, saanud aga ühe kompensatsioonimandaadi vähem. Seega oleks kõik kolm erakonda ühe koha juurde saanud. Rohkem kohti oleks jaotatud otse Tallinna valimisringkondades.

Valimissüsteemi eripära tuleb mängu d’Hondti jagajate tõttu kompensatsioonimandaatide jaotamisel, mis soosib praeguses olukorras suurema häälesaagiga erakonda. Oleks teised erakonnad pisut rohkem hääli saanud, poleks ka suurele makstav preemia kompensatsioonimandaatide näol nii suur olnud, Keskerakond oleks saanud oma 52,65 protsendi häälte juures 54,43 protsenti kohtadest, mitte aga 58,22 protsenti, nagu praegu.

Tallinna tegeliku tulemuse ja kirjeldatud mõtteeksperimendi võrdlemine näitab, kuidas võib valimiskünnise piirimail balansseeriva jõu poolt hääletamine kaasa tuua riske. Riskide realiseerudes, kui liit ei ületa valimiskünnist, läheb nende hääl esiteks kaotsi ja teiseks suureneb hoopis valimiste võitja boonus ehk tulemus on soovitule täpselt vastupidine. Häälte kuhjumine kolme suurema erakonna peale oleks olnud Keskerakonnale tunduvalt kahjulikum kui lihtsalt ükskõik millise muu jõu poolt hääletamine. Positiivse stsenaariumi korral on aga värske jõud sees ja suurerakondadele peale surutud suurem kompromissivajadus.

Valimisliitude poolt hääletajad peaksid seega hindama, kas nende toetataval jõul on tõenäosus ületada valimiskünnis. Kui jah, siis on nende poolt hääletamine loomulik ja riskivaba tegevus. Kui mitte, siis võivad valimisliitude hääled tuua kaasa riski, et nende arvelt võidab hoopis võimuerakond ehk poliitiline jõud, kelle mõju need hääled peaksid just piirama. Tallinna ja Tartu kontrastne näide möödunud valimistelt just seda riski demonstreerib.