Cui bono – omatarbe toetusest udutamata

Rene Tammist Foto: Toomas Huik / Postimees

Cui bono, ehk kelle huvides? Küsimus kõlas paljude meeltes, kes käesoleval nädalal kuulsid riigikogu majanduskomisjoni otsusest toetada väiksematele koostootmisjaamadele omatarbe elektri eest taastuvenergia tasu maksmist. Vastamiseks peab aga horisonti avardama ja küsima, kelle huvides on piirata konkurentsi elektriturul, takistada hajutatud elektritootmise arengut, luua eeliseid monopolistidele ja pidurdada inimestel omatarbeks energia tootmist?

Kitsalt vaadates on omatarbe probleemi olemus järgmine: elektrijaamad tarbivad mootorite, pumpade, filtrite jms käitamiseks elektrienergiat, ehk omatarbe energiat. Tarbitava elektrienergia kogus on ca 10% koostootmisjaama elektrienergia toodangust. Laiemalt on küsimusega seotud taastuvenergia edendamine tervikuna sealhulgas ka elektri mikrotootjate majapidamises või väikeettevõttes tarbitava elektri toetamine.

Toetuse maksmine on põhjendatud nii sisuliselt kui ka õiguslikult

Elektrituruseaduse aluseks on ELi direktiivid, sh taastuvenergia direktiiv (2009/28/EÜ), mille art 2 punkt f lisab taastuvenergia eesmärgi arvestusse ka elektrijaamade omatarbe. Arvestades seda, et Eesti riigis makstakse taastuvenergia toetusi selleks, et saavutada Eesti riigile siduv 2020. a taastuvenergia eesmärk ning selle eesmärgi täitmise hindamisel võetakse arvesse ka elektrijaamade omatarbe elektrikogused, on igati põhjendatud ka toetuse maksmine elektrijaama omatarbe eest nagu seda tehakse teistes EL liikmesriikides. Kui riik ei soovi toetust maksta, siis ei tohiks arvestada ka omatarbeelektrit taastuvenergia eesmärgi täitmisse nagu tehakse praegu.

Asjaolu, et elektrijaam tarbib ise taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat, ei vähenda antud energia tootmismaksumust ega seeläbi toetusvajadust. Omatarbe toetuse puudumine tekitab tehisliku olukorra, kus jaam on sunnitud kogu toodetud energia ära müüma ning siis omatarbeks kuluva osa võrgust tagasi ostma. Miks peaks taastuvenergial töötav elektrijaam ostma võrgust musta põlvekivielektrit? Kelle huvides on selline seadusesäte?

Taastuvenergia edendamine on regionaalpoliitiline otsus, mis toetab töökohtade loomist maapiirkondades ning aitab vähendada inimeste kulutusi küttele, sest uued koostootmisjaamad kasutaksid soojuse hinda alandavaid kohalikke kütuseid. Kelle huvides on piirata uute elektrijaamade turule tulekut ja konkurentsi elektriturul?  Omatarbe toetamise Taastuvenergia Kojaga sõlmitud ja õiguskindlust järgiva kokkuleppe alusel taasseadustamise mõjutaks tarbijaarvet 0,2%, ent mõju maapiirkondade majandusele on väga oluline. Riigikogu seadusemuudatus, mis pakub minimaalset toetust mõjutab tarbija elektriarvet  aga 0,01%  ulatuses, ehk 200 000 euroga aastas.

Taastuvenergia toetuste diskussioonis esitab taastuvenergiat vastustav poolt sageli pooltõdesid. Taastuvenergia Koda esitas Riigikogule seaduseelnõule mõjude hinnangu, tehes sellega tööd milleks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on seadusega kohustatud aga teha ei soovi. Koja arvutused näitasid, et tulud omatarve toetuse rakendamisest ületaksid selgelt kulusid. Rajatakse 6 koostootmisjaama, riigile laekuks 3 658 998 eurot maksutuludena aastas, kohalikku majandusse investeeritaks 131 miljonit eurot, luuakse 508 püsivat töökohta, Viie asula elanikele alaneks soojuse hind, 677292,6 MWh väheväärtuslikku metsaressurssi võetakse kasutusse ja elektri ning soojuse tootmiseks kasutatakse vähem fossiilseid allikaid. Kelle huvides on see, et sellised muudatused ei realiseeruks?

Kogu diskussiooniga haakub väiketootjale makstav „omatarbe“ toetus. Väiketuulikut või päikesepaneeli kasutav mikrotootja on seaduse kohaselt igati õigustatud majapidamises või ettevõttes tarvitatud elektri eest toetust saama. Toetuse saamine on administratiivselt aga võimatuks tehtud, sest omatarbe toetuse saamiseks tuleks paigaldada otseliin, mille riigilõiv aastas on aga 1200 eurot. See aga on väike osa piirangutest, millest täpsemalt juttu minu eelmises blogipostituses. Samuti on ministeerium võtnud seisukoha, et erinevalt paljudest teistest EL riikidest Eesti omatarbeks toodetud elektrit ei toeta. Kelle huvides on piirata väiketootmise arengut?

Juriidilised argumendid

27.02.2010 kuni 7.07 2012 kehtis elektrituruseaduse redaktsioon, mis lubas tootjaliini (otseliini) kaudu antud omatarbe toetuse eest taastuvenergiatoetust. Ettevõtjatel, kes tegid selle aja sees investeeringud, et selline tootjaliin välja ehitada, tekkis õigustatud ootus seda toetust saada. ministeeriumi vastupidine väide ei päde, sest vastasel juhul poleks vaja olnud ka seadust 2012.a. juulis muuta, et see võimalus teiseks muuta.

Paralleelselt 2012. a. suvel toimunud elektrituruseaduse muutmisega leidsid aset ministeeriumi ja Taastuvenergia Koja vahel läbirääkimised vastastikkuse mõistmise memorandumi sõlmimiseks. Kuigi omatarbe küsimust kasutati taastuvenergia tootjate survestmiseks, siis sõlmitud memorandumis lubasid pooled omatarbe küsimuses kokkuleppele jõuda. Memorandum allkirjastati 2012. a. juulis ja sellele järgnenud läbirääkimistel esitas ministeerium Riigikogule seadusemuudatuse, mis lubas väiksematele koostootmisjaamadele omatarbe elektri eest taastuvenergia tasu maksmist. Vastavad seaduseparandused on kättesaadavad Riigikogu kodulehel, ent mugavuse huvides saab leiab lugeja need siit. Ministeerium eksitab teadlikult avalikkust, väites, et nad sellist ettepanekut esitanud pole. 

Riigikogu majanduskomisjonis tunnistasid IRL esindajad, et tootjal on tekkinud õigustatud ootus omatarbe toetuse osas ning pakkusid välja, et ministeerium töötaks välja võimaluse, et sellele ettevõtjale tehtud investeering kompenseerida. Seega nad tunnistasid, et selle ettevõtja õigusi on rikutud ja tekkinud kahju tuleks hüvitada. Erakonnakaaslasest minister sellega seekord enam ei nõustunud.

Cui bono?

Ülaltoodu peaks ärgitama küsima, kelle huvides on piirata konkurentsi elektriturul, takistada hajutatud elektritootmise arengut, luua eeliseid monopolistidele ja pidurdada inimestel omatarbeks energia tootmist? Kõik näib osutuvat ühes suunas.

Propagandanõksude hulgas on üks, mis kutsub üles väikese valega, varjutama suurt. Käimasolev nädal tõi ka selguse, et ministeerium soovib taasseadusta eelise Narva elektrijaamadele. Omatarbe toetuse meediakampaania varjus soovitakse taasseadustada toetuse maksmine Narvas põletatavale puidujäätmele. Kavandatav muudatus tõstab toorme ja toesoojuse hinda üle Eesti, samal ajal olles ebaefektiivne. Plaanitav otsus tõstab inimeste makstavaid elektriarveid 3 – 5 protsenti, ehk keskmiselt 12 kuni 20 euro võrra aastas. Omatarve arutelu käis aga hinnanguliselt 0,01 protsendi üle elektriarvest.