Juhtkiri: lihtne Eesti inimene saab digiturust kasu

Foto: Urmas Nemvalts

Mida teha, et Eesti inimestel läheks elu paremaks? Ja kas see juhtub kiiresti või aeglaselt?

Kui tahta häid muutusi, siis võiks valida püsiva mõjuga otsustest need, mille mõju hakkab tunda olema kiiremini. Üle Euroopa tunnustatav digitaalallkiri võib paljudele näida kauge ja võõras, ent ometigi mõjutab see ka nende palka (või pensionit) ja vorsti hinda poes. Iga vorstikilo hinnas on oma osa lepingutel, mis on sõlmitud teekonnal söödavilja kasvatajast loomapidajani ja sealt edasi kuni kokkuleppeni hulgimüüja ja teie kodupoe vahel. Igal sellisel lepingul on hind nii rahas kui ka ajas mõõdetuna.

Kui (vahendus)lepingute sõlmimise hind on väga kõrge, siis on määrav eelis neil, kes suudavad ühe kokkuleppega müüa palju – uue aja mõisnikel. Kui kokkuleppeid on lihtne ja odav sõlmida, siis võivad saada eeliseid väikesed ettevõtjad. Kusjuures tarbijatele on see kasulik tänu suuremale valikule, nii hinna kui ka kvaliteedi mõttes. Mida rohkem pakkujaid on, seda usutavam tundub, et iga ostja leiab oma ootustele vastava toote.

Eestis kehtib digiallkiri juba tükk aega – arvutisse sisestatud numbririda on meie kohtunike ja kõigi muude juristide silmis võrdne tindiga paberile veetud allkirjaga. Kuigi isegi meie Eesti seadustes on üles tähendatud toiminguid, mille pärast peab inimene ise notari või riigiametniku ette ilmuma, saab meil juba aastaid suurt hulka asju ajada digiallkirja abil – st paukselt. Väidetavalt hoitakse sellega Eestis iga kuu kokku nii palju paberit, et kui need lehed üksteise otsa laduda, siis ulatuks see kuhi Eiffeli torni tippu (324 m). Kui samasugune asjaajamine nagu meil toimiks kogu poole miljardi elanikuga Euroopas, siis…

Paberisäästust tähtsam on siiski ilmselge kokkuhoid tehingute sõlmimise aja arvelt, mis üksiti tähendab seda, et tegeliku töö juurde saab asuda tunduvalt kiiremini. Näiteks maksude nõudmine muutuks palju odavamaks nii meie ettevõtete kui ka riigi jaoks, kui meie naabrid ja teised suured kaubanduspartnerid suudaksid kasutada infotehnoloogiat sama uuenduslikult kui Eesti.

Kui lubaksime Euroopas kasvõi juba olemasolevaid tehnoloogiaid nende maksimaalses ulatuses kasutada, siis mõjutaks see otseselt ja kiiresti heaolu. Sestap olekski digitaalse ühisturu arengul selge mõju lihtsale Eesti inimesele ja tõepoolest ka vorsti hinnale.  

Euroopa Liidu peamised vabadused on kapitali, kaupade, teenuste ja inimeste vaba liikumine. Inimesed ja nende raha liiguvadki juba vabalt, ent kaupade ja veel enam teenuste ees on endiselt liiga palju tõkkeid, mille kõrvaldamine tooks teiste hulgas ka Eestile kasu.