Andrus Laansalu

FOTO: Erakogu

Üks üsna märgatav jõujoon kultuuri enesedefinitsioonides on enda vastandamine tuimale jõule. Võim versus vaim-retoorika. «Me oleme küll vähemuses, aga see-eest intelligentsed ja väärtuslikud.» Midagi kirju papagoi sarnast. Ilus vaadata, aga piima ei anna. Ühel pool pragmaatiline kasutaotlus, teisel pool lenduv ja loov vaimsus.

Nagu Valdur Mikita kunagi ütles, aktiivsuste automaatne liigendamine A- ja B-tegevusteks. A-tegevus on kuulata päikeseloojangu ajal Bachi, B-tegevus on vahetada autol kumme või osta kartuleid. A-tegevused kuuluvad kultuuri, B-tegevused raiskavad aega, mida võiks kultuuriga sisustada. Need, kes A-tegevusi piisavalt ei hinda, on kultuuritud jne. (Mikita midagi sellist ei väitnud, ta pani selle eristuse pigem kahtluse alla.)

Nii on väga lihtne mõelda, aga asi ei tööta päris nii. Igasuguste eristatavate tegevuste all ja ümber on kultuuri foonimüra, kultuur tõepoolest kõige laiemas mõttes. Igaüks, kes on sündinud, õpetatakse sellesse sisse. Kõik, mida sa õpid, eelneb sulle, teised on selle valmis teinud. Sinult ei küsita, kas see sinuga sobib. Kui sündisid araabia riiki, installeeritakse sinusse islam. Kui sündisid Euroopasse, siis pigem mingi kristluse vorm. Ikka veel on inimkultuuris levinud hoiak, et traditsioon, mis on meie ümber valdav, on õige traditsioon.

Seda mehhanismi aluseks võttes võib öelda ka, et kultuur on keeleliselt osavate vägivald kõigi ülejäänute üle. Esimesel pilgul tundub, et see väide ei saa õige olla. Vägivalla alla langevad ju pigem ikka kultuuriinimesed, mõtlejad ja kunstnikud? Need, kes esindavad vaimseid väärtusi.

Aga kelle ideede järgi kogu maailm tegelikult pöörleb? Ei, ma ei näita näpuga kellegi peale. Pole mingit konkreetset isikut või jõudu. Aga on konkreetne mehhanism. Keeleliste olendite maailma on kujundanud need, kes on olnud rääkimises teistest osavamad. Mees, kes rääkis paremini kui kõik ülejäänud ühe loo käsulaudadest ja põlevast põõsast. Naine, kellel oli lugu, kuidas meie esivanemad olid loomad ja et kaur tõi suure vee põhjast kaasa tükikese muda, millest tehti maa. Veel üks mees, kes kirjeldas, kuidas temaga rääkis ingel. Veel kümned ja sajad tuhanded, kelle naturaalne rääkimisosavus ja karismaatilisus veenis alati ümbritsevaid, et see, mida nad ütlevad, peab paika.

Keeleline mehhanism võimaldab väita ükskõik mida. Pole mingit vajadust, et öeldu toetuks füüsilise maailma faktidele. Oluline on loo sidusus, jutustamise osavus, sobivus inimeste ootustega. Hea lugu peab puudutama tundeid. Aga tunded ei kujunenud evolutsioonis välja selleks, et lood neid puudutaks. Tunded on ellujäämismehhanism. Kui miski puudutab ellujäämismehhanismi, siis miks see ei peaks stantsima ennast sügavale maailmapildi aluspõhja? Ja teaduslikku tüüpi küsimus faktide ja nende kontrollimise järele ilmus inimkultuuri nii hiljuti, et see pole saanud sekkuda mitte ühtegi kultuuri baasnarratiivi.  

Eelmise aasta oktoobris avaldati info geeni miR-941 kohta. Ainult inimesele kuuluv geen, mis ilmus kuus kuni üks miljonit aastat tagasi. Mõjutab rakkude muutumist ja neurotransmitterite toimimist. See võib olla üks sümbolkäitumise ja inimkultuuri ilmumise põhjus. Kõik vajab veel uurimist, aga võimalik, et esimest korda inimliigi kultuurilises ajaloos on meil olemas niidiots selle kohta, miks me üldse oleme inimesed.  

Sellel taustal paistab nii, et meil tuleb oma lugusid ümber rääkima hakata. Sest need lood ei kõla enam endise veenvusega ja plaadi ümberkeeramine pole lahendus.