Jaapani kunstnik Kohei Nawa lõi hirmutava, ent ilusa maailma – mustas taevas säravad üksikud tähed, must pinnas külastaja taldade all krudiseb kui liiv, valge vaht elab, kasvades ja kahanedes vaataja silme all. See on maailm pärast maailma lõppu.

FOTO: Heili Sibrits ja AICHI TRIENNAAL

Halli ja ilmetu kaubanduskeskuse kasutult seisev ülemine korrus. Esialgu märkad vaid laeni kerkivaid ajalehtede virnu, nende keskel pisut lömmis klaverit. Järgmises hämaras ruumis on ajalehtedest vaba vaid kitsuke jalgrada, akendeta, peaaegu pimedat betoonsammastega ruumi ei täida muu kui vaikus ja ajalehed ning üksikud katkised klaverid.

On kummaliselt kõhe tunne, mida võimendab ootamatu mootorite müra ja autotulesid meenutavad prožektorite valgusvihud. Mõne minuti pärast sisenevad ruumi aegluubis pisut robotlikult liikuvad inimesed, tantsijad, kes ronivad lehevirnadel, mürast ja lehekrabinast vormub maailmalõpu muusika.

Tomoko Mukaiyama ja Jean Kalmani ruumi-, valgus- ja muusikainstallatsioon «Falling» on oma lihtsuses ja mastaapsuses ülimalt mõjuv – nende loodud apokalüptiline maailm on lootusetu, seal pole enam ei viha, raevu ega ka armastust, on vaid mälestused, kunagise aja hiilgus ja kõige lõpp.

«Isiklik ja avalik ruum», «uue, ideaalsema maailma loomine», «kas meil, inimestel, on võimalus maailma muuta, mida me saame teha», «katastroof, häving ning püüd ellu jääda lagunevas maailmas» on pühapäeval lõppeva Aichi triennaali, Jaapani suurima rahvusvahelise nüüdiskunsti, -teatrit, -ooperit ja -filmi ühendava kultuurisündmuse olulisemad märksõnad.

Nagoyas ja Okazakis neli kuud kestnud triennaal kannab pealkirja «Awakening – Where Are We Standing? Earth, Memory and Resurrection» («Äratus – kus me asume? Maailm, mälestused ja ülestõusmine») ning triennaali kunstilise juhi ja kuraatori Taro Igarashi sõnul on teema ning 133 eksponeeritud kunstniku tööde valik tõukunud 2011. aasta märtsis Jaapanit raputanud maavärinast.

Sendai maavärina ja hiidlaine tagajärjel sai kannatada Fukushima tuumaelektrijaam. Jaapanit tabanud ökoloogilise ja ka sotsiaalse katastroofi ulatuse suurus pole tegelikult veel teada – alles sel nädalal võis lugeda uudiseid, et tuumajaamast on taas lekkinud radioaktiivse saastega vett, põhjuseks nädalavahetusel piirkonda tabanud paduvihmad.

Radioaktiivse vee lekke ehk saastatud vee põhjavette ja merre voolamise peatamiseks võib Jaapani valitsuse ennustusel veel vaja minna 402 miljonit dollarit.

Aichi triennaaliga seotud inimesed kinnitasid mitmel korral, et maavärin ei raputanud jaapanlasi nii palju üles, kui oleks pidanud, sest valitsusele ei esitata nõudmisi ning riik pole võtnud ette midagi, et vahetada tuumaelektrienergia ohutuma vastu.

«Maavärinatest ja tsunamist me ei pääse, see on Jaapani asukohast tingitud eripära, aga sellist katastroofi saaksime vältida. Fukushima katastroof pole tegelikult veel lõppenud, see pole minevik, me peame tegelema tagajärgedega ja vaatama tulevikku,» arvab Igarashi.

Samas ei saa Igarashi kinnitusel triennaali võtta kriitikana valitsuse tegevuse aadressil. Triennaal ei soovi avaldada arvamust või öelda, et see või teine asi on halb. Eesmärk on panna külastajad mõtlema. «Sest inimesed kipuvad maavärinat unustama, tahame neile seda meelde tuletada,» põhjendab Igarashi. «Me pole valitsusega, poliitikutega opositsioonis. Aga kunst saab panna mõtlema selle katastroofi mõõtmetele. Tokyo olümpiamängudega seotud kõnes ütles peaminister, et radioaktiivsus on kontrolli all, võib-olla inimesed usuvad seda. Aga kas see ikka on nii?»

Uudist, et 2020. aastal toimuvad olümpiamängud Tokyos, nimetasid mitmed Fukushima teemat fookuses hoida soovivad inimesed väga halvaks, sest tänu mängude ettevalmistamise edusammudele õnnestub poliitikutel rahva tähelepanu mujale viia.

Triennaali maskotiks on Kenji Yanobe «Sun Child» («Päikese laps») – suure Buddhana kõrguv kollane poiss sümboliseeribki päikeseenergiat kui pääseteed, mida rõhutab Kenji Yanobe töö «Wedding of the Sun» («Päikese pulm») ehk pulmatseremoonia kabel, kus on ka päriselt abielu­tseremooniat läbi viidud.

Nagu Kenji Yanobe, nii on ka mitmete teiste Aichi triennaalil osalenud kunstnike looming vaatamata süngetele teemadele pigem helge ning välist vormi ja ilu väärtustav. Seda enam eristub Kristina Normani «After War» ehk kuldsõdur. Normani agressiivsus – pronkssõduri ümber toimunud rahutuste dokumentaalkaadritest pritsib vaatajeni viha, äng, raev – on mõjuv.

«Kuna Kristina Norman esitab poliitilisi, sotsiaalseid küsimusi ja tegeleb võitlemisega, siis tundus ta sobiv ja õige ka Aichi triennaalile kutsuda,» põhjendab kuraator Igarashi.