/nginx/o/2013/09/05/2248015t1h421e.jpg)
Globaalse haardega suurfirmad ei viitsi ega taha peaaegu üldse tegeleda Bangladeshi rõivatööstuses töötingimuste parandamisega, õhtumaa tarbijad on aga ninaesisekeskselt ignorantsed ega hooli sellest, muretseb Valle-Sten Maiste värskes Sirbis.
Valle-Sten Maiste: H&M ja mingid kuradi Ungari juudid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Paks istub tugitoolis / Teleka ees / Soojad sussid jalas / Kõht täis magu ees / Teda see ei huvita / Et kuskil Lõuna-Aafrikas / Lapsed näljast nutavad» laulis nädala pärast juubelit tähistav Villu Tamme (palju õnne!) enam kui veerandsaja aasta eest. Kui vaadata maailmas toimuvat läbi Bangladeshi uudiste prisma, tundub õhtumaa mugav ignorants praegugi häirivalt jõhker. Arvukaid ohvriterohkeid pisiõnnetusi Bangladeshi rõivatööstuses kroonis sel kevadel üle tuhande hukkunuga tehasevaring. Sellega seotud globaalse haardega suurfirmad ei viitsi ega taha aga peaaegu üldse tegeleda ei toimunu kompenseerimise ega töötingimuste parandamisega.
Eestis teeb teema teravaks meil kogu suve kestnud ja sügisel halenaljakalt kulmineerunud jant, mis seondus ühe Bangladeshis tegutseva keti H&M maaletulekuga. Kõnealune bränd seostub lisaks Bangladeshi üldisele kurvale olukorrale (looduse äärmine saastatus ja inimeste tervise ohustatus, tööohutusnõuete täielik eiramine, inimeste hariduse lünklikkus) ka mitmete äsjaste maailma meedias kajastamist leidnud skandaalidega, nagu kümnete ohvritega tehasepõlengud või tsiviliseeritud maailmas ammu ebainimlikuks peetavad 15-tunnised tööpäevad vabrikuis.
Sellel taustal oleks lootnud ja eeldanud, et H&Mi hilpude maaletulek toob meedias tublit kajastust leidnud glamuuripidude ja idiootostjate kõrval ja asemel kaasa rõivatootmisega kaasnevate näotuste ja probleemide laiema teadvustamise.
Midagi niisugust ei juhtunud. Oma imeteldavat võitlust peab Reet Aus, kevadel tegi ühe teemakohase suurepärase saate ETV «Välisilm», Laupäevaleht avaldas probleeme õrnalt riivava Anu Lensmendi loo ja ongi vist kogu reaktsioon – hämar ja kuuldamatu. Olen kogenud, et lõviosa meie üliõpilastestki ei tea neist probleemidest midagi. Rõivakaupluse müüjalt ega tarbimishulluses infantiilselt ostjalt pole seega mõtet küsida, kas pole rõve niisuguse taustaga riietega seotud olla. Midagi peab meie kultuuris ja kliimas ju inimesel seljas olema ning kust leidagi probleemituid ja moraalse plekita rõivaid. Pole ka selge, kas nende rõivaste boikoteerimisega kellegi olukorda parandada annab.
On väga mugav, kui maailm on segane ning keegi ei eeldagi enam mõtlemist millegi muu kui vaid hädapäraselt ninaesisesse puutuva üle. Heideggeri diagnoos, et me ei mõtle ega suudagi mõelda, kuna aina keerulisem maailm ei seisa enam esemena meie ees, kehtib üha enam. Me ei küsi, kas ikka on mõistlik nii tihti uusi rõivamudeleid lettidele paisata.
Meid ei huvita ka mitmete majandusteadlaste küsimused selle kohta, kas (rõiva)tööstuse globaliseerumine meile endile kahju ei tee (vt Vikerkaar 2013, nr 7-8 või Dorothee Bohle ja Byla Griskovetsi tööd). Miks peaks meid huvitama see, et kooliskäimise asemel oksendavad Bangladeshi lapsed nende kemikaalide toimel, millega töödeldakse meie rõivaid. Meie rõivaketid ei püüa toodete päritolu isegi hägustada, nagu mujal kohati kombeks. New Yorkeris, kuhu H&Mi eest läksin, ilutses paljudel toodetel lausa uhkelt ja varjamatult «Made in Bangladesh».
Kas meie ninaesisekeskne ignorantsus siis saaks häiritud, kui mõnel meist tuleks taas Adolf Eichmanni kombel juute ahjurongi peale ladustada? Mingid Ungari juudid, mingid kuradi pärismaalased kusagil Bangladeshis. Kelle asi?