Mare Rossmann: kust tuleb labasus ja kuhu kaob ausus?

Mare Rossmann Foto: Arvet Mägi / Virumaa Teataja

Kui inimene käitub ja riietub oma loomusele ja eale mittevastavalt, on see labane, olgu tegemist lapsmissi või seeniorbeibega, arvustab teenekas Rakvere õpetaja ja laulva revolutsiooni kangelane Mare Rossmann Õpetajate Lehes laste missivõistlusi.

Oli 1980. aastate keskpaik ja lähenes esimese koolipäeva aktus. Kooliteatri juhendaja Rein Olmaru tuli minu juurde mõttega teha seekordne aktus teistmoodi. «Ehk on aeg hakata seda last õigest otsast sünnitama,» lisas ta kavala näoga. Tol ajal oli ja vist on ka praegu õpilaste seas populaarne laul, mis kõneleb sellest, et H2O on mu silmapesuvesi ja et ma tean, mida taipas kord vannis Archimedes. «Ma lavastan selle loo abiturientidega,» ütles ta.

Eks mul kõhklusi oli, sest laulus räägitakse ka asjadest, millest tol ajal, vähemalt koolis, ei olnud kombeks rääkida. Usaldasin professionaali ja õigesti tegin. Aastaid hiljem rääkis üks õpilane, et see oli tema meeldejäävamaid koolialgusi. «Mul on ikka veel meeles see magusvalus tunne, et kui mul on kannatust oodata, siis saan ka mina tunda mehe ja naise armastuse ainulist ilu, ning et armastus tähendab ka ootamist ja pühendumist,» lõpetas ta oma pihtimuse.

See kõik meenus mulle, kui vaatasin 3–6-aastaste tüdrukute missivõistlust. Ütlen ausalt, et mul oli piinlik. Algul arvasin, et kuna olen oma eluraamatus jõudnud pärastlõunasesse aega, siis olen lihtsalt vanamoeline. Aga kui minust palju nooremad inimesed tundsid samuti piinlikkust, siis pidi sellel pildil midagi valesti olema. Kui inimene käitub ja riietub oma loomusele ja eale mittevastavalt, on see labane, olgu tegemist lapsmissi või seeniorbeibega. Ainult et viimasel juhul on täiskasvanu vabalt valinud, lapse puhul teevad valiku tema eest lapsevanemad.

Prantsusmaal keelati laste missivõistlused üldse ära. Ma ei arva, et me keelamisega midagi saavutame. Koolidele on ette heidetud, et seal korraldatakse missivõistlusi ja rebaseks löömist, mängupulmi jne. Tavaliselt vastatakse siis, et õpilased tahavad. Kas peame tegema kõike, mida õpilased tahavad, või on meil täiskasvanutena mingigi võimalus nende väärtushinnanguid suunata? Selge see, et seksuaalsust mõõdutundetult eksponeerivas ühiskonnas on koolil raske vastuvoolu ujuda. Aga seda saab kool teha küll, et koolimajas toimuvad ja kooli korraldatud üritused viiakse läbi hea maitse piires ja nende pärast ei pea piinlikkust tundma õpilane ega õpetaja, ema, isa ega vanaema.

Mis puutub aususse, siis vene ajal räägiti järgmist lugu. Elas kord vana mees, kellele kolhoosi esimees ütles, et kuna tema on olnud aus inimene ja pole kunagi valetanud, siis võib ta oma viimased eluaastad veeta nagu kommunismis ning võtta poest ja kolhoosi laost tasuta kõike, mis tal vaja on. Natukese aja pärast tuli vanake kolhoosi esimehe juurde tagasi ja kurtis, et ta ei taha nii elada – kõik sugulased ja tuttavad käsivad endale ka tasuta head-paremat tuua. «Üksinda kommunismi minna ei saa,» ütles vana mees jutu lõpetuseks. Ehk on aususega samuti – väga raske on üksinda aus olla.

Hiljuti kohtusin abiturientidega ja üks noormees küsis: «Kuidas oleks võimalik elada nii, et ei peaks valetama?» Mis ma oskasin öelda. Minu isa ütles kunagi, et ära räägi kõike, mida tead, aga tea alati, mida räägid. Ju ta mõtles seda, et kui valetada ei taha, siis lihtsalt ära räägi kogu tõde. Noormees mõtles veidi ja sõnas siis, et valetamisest pääseb nii ehk tõesti, aga kas selline käitumine on ka kõigi suhtes aus … Nähes, et satun vastamisega kimbatusse, ütles ta, et ega sellele küsimusele ühest vastust olegi. Peab vaatama enda sisse ja lootma, et südametunnistus annab vastuse, kuidas õigesti käituda.

Küll on hea tunne, kui õpilane on targem kui õpetaja.