Urve Eslas: õnnelik kriitika

Urve Eslas Foto: Toomas Huik

Slavoj Žižeki uus film «Perverdi teejuht ideoloogiasse» (ärge laske end eksitada, «perverdi» all ei mõelda siin seda, mida teie mõtlete) seletab ideoloogia lahti selle nurga alt, nagu Žižek seda mõistab. Ideoloogia ei ole midagi päikseprillide sarnast, mille me ette paneme, et maailma väänatult näha. Kui see nii oleks, siis me valiks endale ideoloogia just samamoodi nagu optikakaupluses uusi raame: see kandiliste raamidega on parempoolne maailmavaade, see ümmargustega vasakpoolne.

Pigem, ütleb Žižek, ei ole ideoloogiline kallutatus meie mõistuslik valik, vaid midagi, milles me elame. Asjadest arusaamiseks ei tule filter ära võtta, vaid kasvatada endas kriitiline pilk ja see ette panna.

Kui järele mõelda, kehtib sama ka ajakirjanduse võimaliku kallutatuse kohta, millest meil valimiste eel hoogustuvalt juttu oli. Erakonnad kasutavad küll erinevat sõnastust, kuid see, et kriitikat nähakse «virisemisena», sageli ka «kallutatud virisemisena», on üsna ühine. Lohutav on, et sama probleemiga on BBC, üks Suurbritannia vähestest sõltumatutest infokanalitest, maadelnud aastakümneid. Hirmutav on, et aastakümnetepikkusest võitlusest hoolimata peetakse sama lahingut üha uuesti ja uuesti.

Mõni nädal tagasi avaldas Briti parempoolne väljaanne Telegraph Janet Daley kirjutise, mis BBCd taas selle nurga alt ründas. Süüdistus oli sarnane varasematega: BBC ei rääkivat probleemidest, «nii nagu need on», vaid propageerivat «ilustatud» maailmavaadet, püüdes pakkuda vastukaalu parempoolse pressi suhtumisele immigratsiooni, religiooni või patriotismi. Kuid ajakirjanduse eesmärk, leiab Daley, ei ole «vägisi loodud» tasakaal, vaid tegelikkuse kajastamine. Kui arvestatav osa Briti ajakirjanduse lugejatest on parempoolsed (mis sellest, et täiesti kriitikavaba Daily Maili tellijad), peaks ka BBC just seda vaatenurka kandma, püüdmata mingit «oma ideoloogiat» ajada.

Tähelepanuväärne on arvamusloo lõpuosa, milles Janet Daley lajatab kõigist kahuritest: mittevaba maailm on olnud tunnistajaks ilustatud maailmapilti vahendavale ajakirjandusele ja sellega hävinud. Suurbritannia see-eest on kajastanud asju, nagu nad on, ja on siiani olemas.

Janet, meie oleme ka siiani olemas. Ja mitte seepärast, et me oleme kajastanud asju, «nagu nad on», vaid seepärast, et me oleme aastakümnete jooksul todasama mittevaba maailma väga lähedalt näinud ja – ilmselt osaliselt ka seetõttu – kriitilist meelt kasvatanud. On olukordi, kus ideoloogia ei ole valitav. Aga ei ole olukordi, kus kriitiline pilk valitav ei oleks, isegi kui seda tuleb väga salaja teha.

See ülesanne kivi aina uuesti ja uuesti üles mäkke kiskuda, kust see järgmiste valimiste eel taas alla kihutab, on midagi vabale ajakirjandusele olemuslikku, nii siin- kui sealpool La Manche’i. Albert Camus, «Sisyphose müüdi» autor, kelle sünnist möödub sada aastat, leidis oma essee lõpus veidral moel, et Sisyphos oli õnnelik. Kõigest hoolimata usun ma ajakirjanike kohta sedasama.