Vaatleja Toomas Alatalu kirjutab Postimehe arvamusportaalis Ukraina lähiajaloost, rahvusvahelisest asendist Venemaa, Valgevene ja läänepoolsete Euroopa riikide vahel ning Eesti vaatest Ukraina küsimusele läbi sajandi.
Toomas Alatalu: Sarmaatia meeste käimistest
/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
24. oktoober 2013, 20:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loodetavasti mäletatakse ridu Eesti iseseisvuse manifesti algusest: «Ennekuulmata rahvaste heitlus on Vene tsaaririigi pehastanud alustoed põhjalikult purustanud. Üle Sarmatia lagendiku laiutab end hävitav korralagedus, ähvardades oma alla matta kõik rahvad, kes endise Vene riigi piirides asuvad.» Kahjuks pole siiani ilmunud uurimust, kus antaks pilt sellest, mis otseselt mõjutas meie iseseisvuse manifesti kirjutajaid 23. veebruaril 1918 ühte ja teist ütlema või maha vaikima. Oli ju ilmasõja aeg ja käisid rahukõnelused idarindel, mille tulemusi ette nähes algas manifesti järgmine lause nii: «Läänest lähenevad võidukad Saksa väed...» Samas ajasid kümnete rahvaste julgemad esindajad juba oma asja – Vene impeerium lagunes, Saksa, Austria-Ungari ja Türgi impeeriumite saatus oli ette ära otsustatud, sest päevakorral oli iseseisvuste väljakuulutamine.
Kuna ilmasõda jätkus, tuli vaadata nii ühele kui teisele poolele ning olla ka piisavalt ettevaatlik. Sestap on omamoodi huvitav, et iseseisvuse väljakuulutajad püüavad tugineda vaid oma tarkusele ja väldivad eeskujude mainimist - manifestis ei mainita Soome iseseisvuse väljakuulutamist 6. detsembril 1917, mis – vaatamata jaanuari lõpus puhkenud võitlustele, - ikkagi toimis. Pole vihjet ka Leedu iseseisvuse kuulutamisele nädal varem ehk 16. veebruaril 1918. Tegelikult oli end iseseisvaks kuulutanud ka Ukraina, tehes seda kahes etapis – 23. juunil 1917 iseseisvus Vene vabariigi koosseisus ja 25. jaanuaril 1918 juba n-ö. omaette. Seejuures olid Ukrainat tunnustanud sõdivad vastaspooled ja Ukraina oli esindatud ka Brest-Litovski rahukõnelustel. Ajaloost on teada selge tõmme Eesti ja Ukraina vaimuinimeste vahel 19. sajandil ning võib olla kindel, et ka meie manifesti kirjutajad jälgisid pingeliselt just Ukrainas toimuvat, sest see võis meie saatust oluliselt mõjutada. Ja seal toimuvat hinnatakse kriitiliselt, sest müstiline «Sarmatia lagendik» pole ju muu, kui Mustast merest põhjapoole jäävad alad idas Volgani ja kagus Kaukaasia mägedeni välja. Suure osa sellest moodustabki Ukraina. «End hävitav korralagedus» aga võtab hästi kokku toona Ukrainas toimuva – kui Kerenski valitsus jagas 1917. a suvel Ukraina viieks kubermanguks, siis järgnevate tormiliste sündmuste käigus iseseisvate ja naabreid eiravate adminüksuste arv kahekordistus (aasta hiljem oli Ukraina territooriumil korraga viis valitsust oma pealinnadega!), kõikjal tegutsesid vanglast vabanenud anarhist Mahno salgad ja Moskva toetatud punaste pealetungi tõttu oli Ukraina Rahvavabariigi valitsus 10. veebruaril 1918 sunnitud Kiievist lahkuma Zhitomiri... Oli selge, et niisugused arengud ei saanud olla eeskujuks ja sestap pandigi kirja «end hävitav korralagedus» ja kirjeldati järgnevas tekstis hoolikalt seda, kui korralik ja sõbralik saab uus Eesti riik välja nägema.
Pikaleläinud käik ajalukku oli vajalik selleks, et öelda – Tallinnas on varemgi täpselt määratletud olukorda Ukrainas. Suurriigi ajalukku kaugemale minemata sedastagem, et samasugune, ehkki parem seis kujunes Lääne poolt vaadatuna Ukrainas ka 1989-1991. a., mil esiriiki USAd häiris tõsiselt Ukraina territooriumil asuvate Nõukogude impeeriumi tuumarelvade saatus. Tulemuseks oli see, et pärast selget iseseisvumisotsust referendumil 1. detsembril 1991 moodustas Ukraina (pärast USA riigisekretär James Bakeri pingelisi kõnelusi Kiievis ja mujal) ikkagi «kolme slaavi õe» liidu Venemaa ja Valgevenega ning siis sündis kohe ka SRÜ. Pärast tuumapotentsiaali eemaldamist Ukrainas sündis 1997. a. Vene-Ukraina leping ja kohe selle sabas eraldi NATO-Venemaa ja NATO-Ukraina aluslepingud, mis oli suurim geopoliitiline muutus Ida-Euroopas läinud sajandil – idas oli ühe suurriigi asemel kaks suurriiki. Lisagem sellele Zbigniew Brzezinski kuulus ütlus – «Koos Ukrainaga on Venemaa impeerium, ilma Ukrainata lakkab ta seda olema.»
Paraku lõi see «end hävitav korralagedus» pidevalt välja ja 2002. a. pidas USA president George W. Bush isegi vajalikuks Ukraina presidendi enda kõrvalt laua teise otsa saatmist, et sellele tähelepanu juhtida. Tasub meenutada sedagi, et puhkenud konflikti vahendamises oli suur roll president Arnold Rüütlil, kes läks Kiievi ja veenis Kutšmad ikkagi Prahasse minema - tuleb, mis tuleb, aga tuleb istuda ühise laua taga. 2004. a. puhkes Ukrainas Oranž ja Euroopa-meelne revolutsioon, kuid selle liidritel Viktor Juštšenkol ja Julia Tõmošenkol läks palju auru endi ja ka revolutsiooni hävitamiseks. Sestap võeti neile vastandunud Viktor Janukovitši valimisvõitu Tõmošneko üle jaanuaris 2010 kui Vene-meelsete jõudude pealejäämist ja Moskva tundiski end võidumehena, kui Ukraina nõustus Sevastoopoli sõjasadama jätmisega Venemaa kätte kuni 2042. aastani (1997. a lepingu alusel pidanuks see 2017 minema Ukraina kätte). Samal 2010. a. puhus Putin hinge sisse Tolliliidule (Venemaa, Valgevene, Kasahstan), mille peamõte oli just selle abil Ukraina endaga siduda.
Kui nüüd meenutada, et Janukovitš sai 12,5 ja Tõmošneko 11,6 miljonit häält, siis oli igati loogiline edasiliikumine ka Euroopa Liiduga liitumise suunas. Nagu teada, toimub Ukrainas kõik kuidagi teisiti kui muude demokraatiates – parlamendis käib peaaegu iga päev üksteisele füüsiline pasunasse andmine, tänavatel samasugused trallid, mida muu maailma telekanalid mõnuga näitavad. Viimane pärl - pühapäeval kogunes Kiievis Bodgan Hmenitski mälestusamba ette kirev seltskond, kes kuulsat Repini maali lavastades kirjutasid kirja mitte Türgi sultanile, vaid «Kremli šaitanile» teatamaks, et nemad ei soovi astuda Tolliliitu. Samas on võitlus suurriigi Itta või Läände kuulumise üle avalik ja kõrgetasemeline – Vene Riigiduuma esimees Narõškin kuulutas 2. oktoobril Euroopa Nõukogu Parlamentaarsele Assambleele, et Moskva teeb kõik, et Ukraina astuks Tolliliitu. Putin avalikustas 9. oktoobril Aasia ja ja Vaikse ookeani riikide tippkohtumisel (kus Ukraina mõistagi polnud esindatud) uue krediidi eralduse ja moosised gaasihinnad Ukrainale. Ikka selle nimel, et Ukraina loobuks assotsiatsioonilepingu allakirjutamisest Euroopa Liiduga. Nagu teada, andsid Moskva ponnistused tulemuse Armeenia suhtes, kes 3. septembril teatas liitumisest Tolliliiduga.
Ukraina-ELi assotsiatsioonilepingu allakirjutamine toimub nn. idapartnerluse tippkohtumisel Vilniuses 28.-29. novembril. Kahtlemata on see suur tunnustus Eestile ja meie poliitika autoriteedi näitaja, et maailmapoliitika suurotsuse tegemise hetkel, kus pinged on ülimad ja kõik pakkumised laual, peavad Ukraina juhid vajalikuks käia konsulteerimas Tallinnas. Nädal tagasi oli siin Ukraina välisminsiter ja teisipäeval president Janukovits mitme ministriga, kes kirjutasid alla kahepoolsed kokkulepped. Mööngem – nad on meie manifesti kirjutajate hoiatust lõpuks ometi tõsiselt võtnud.