Kolumnist Martin Kala kirjutab, et valijaskonna suutmatus ise korrektiive teha laseb järeldada, et ka Eestis oleme jõudmas heaoluühiskondlikku arengufaasi, kus meie valikud väljendavad üha rohkem soovi kõike samaks jätta.
Martin Kala: populaarsus versus kvaliteet
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuntud briti performance’i-kunstnik Grayson Perry kirjutas Financial Timesi nädalalõpulehes oma esimesest performance’ist. Ta seadis mõni nädal enne show’d ülikooli koridori valimiskasti, kuna üliõpilaste seast parima kunstniku valimine moodustas tema etteaste viimase vaatuse. Tegemist oli naljaga ja publik läks ootuspäraselt mänguga kaasa. Perry tuli võitjaks, sest rahvas teadis, kes (kunsti)mängu taga oli.
Mida ta sellest kogemusest õppis? Esiteks, et publiku osavõtt osutus veelgi väiksemaks, kui ta oli oodanud. Teiseks, tulemuste «kvaliteeti» on äärmiselt keeruline hinnata. Õppetöö juhataja olla hiljem öelnud: «See oli ju päris vahva eksperiment, aga ma pole kindel, kas tegu oli kunstilisest aspektist ka hea tööga…»
Ilmselt pidas õppejõud silmas pinget kahe loogika – populaarsuse ja kvaliteedi – vahel. See pinge, millel on kinnitus ka tänases poliitikas, tekib tihti kahe mõjuteguri omavahelisest vastandumisest. Kes või mis otsustab, kui «hea» on poliitika või milline erakond on teistest parem? Küsimuse sisuks on kvaliteet, mis on saanud poliitikategemise võtmesõnaks: kuidas oskame hinnata, kas mõni poliitika, aktsioon või partei on hea või mitte? Isegi veel tähtsam on see: kes peaks olema hindaja? Eesti poliitikat arvesse võttes võiks ka küsida: kas hinnangu andmisel erakonnapoliitikale ongi tähtsust? Milliseid kriteeriume kaasata poliitika hindamisse?
Selgeid vastuseid neile küsimustele pole. Mis puutub kriteeriumidesse, on kehtivad hindamismeetodid kas keerukad, problemaatilised või omavahel vastuolus. Kas selleks võiks olla parteide rahastamine, liikmete arv, minevikutaust, lisaks sõnumid ja väärtused, poliitikute isikuomadused, argumendid ja nendest tuletatud järeldused, ka esinduslikkus ja performance, mis kipuvad sõltuma erakonna rikkusest?
Proust on öelnud midagi sellist, et me näeme ilu vaid läbi kuldse pildiraami, sest ilu tähendab äratundmist, midagi tuttavlikku ja sellist, mis kinnitab meie väljakujunenud ideed ilust. Elamegi raamistatud maailmas: puhkusepildid demonstreerivad panoraamvõtteid ikka samast vaatest, mis ajendas meid reisile minema. Trükitud reklaambrošüür esitleb ideed toote kvaliteedist; ja hinnang uutele kardinatele sisustuspoes on ajendatud ettemängitud argidetailidest, millele lisavad oma panuse perekond ja naabrid, rahvus ja sõbrad, haridus ja usaldus, mida kardinad akna ees rippudes tekitavad.
Kuidas hinnata, milline poliitika või erakond on mulle hea, milline seltskond pakub otsitavat kvaliteeti – ja turvatunnet – nagu sametised kardinad elutoas? Siit algab õudusunenägu. Ma kahtlen tõsiselt, kas poliitikat saab empiiriliselt hinnata – see peab vastama inimesele tema murede osas, aga maailm on ju pidevas muutumises ja sündmuste keeriste keskmes. Partei peab ka ajaga kaasas käima – ehk on empiiriliselt mõõdupuuks hakkamasaamine?
Erakondadel on oma ameti pidamiseks vaja tõsiseltvõetavust, et inimeste valikuid mõjutada, ja loomutäiust, mis pole sünnipärane, vaid kujuneb harjutamise käigus. Miks? Kui hulk kodanikke kingib ühele seltskonnale õiguse teha nende eest olulisi otsuseid, siis tahavad nad kindlad olla, et too seltskond on otsustajana pädev, usaldusväärne ja mõtlemisvõimeline. Seejuures tasub ära teadmine, kuidas too seltskond minevikus oma ülesannetega toime tuli.
Ajalugu on korduvalt näidanud, et meie ajuvaba parteiturg suudab möödaniku vigu eirates edasi tegutseda, sest valija on otsustanud tekkinud ebakõla ignoreerida ning täitmata jäetud valimislubaduste, korruptiivsete meetmete, ärplemise ja salatsemise koha pealt silma kinni pigistada ning elada edasi tundega, nagu poleks midagi juhtunud. Aina selgub, et meie erakondadel on äärmiselt lojaalsed valijad.
Seekordsete valimiste taustaks oli jälle usaldus, kuid väljakutseks polnud enam erakondade populaarsusejaht, vaid valijate silmis oma usaldusväärsuse kasvatamine. Müüdi turvatunnet! Keskerakonna esimees lausus oma võidukõnes: «Mis tõi meile võidu? Meile tõid võidu kolm väga lihtsat asja: esiteks me rääkisime ainult sellest, mis läheb tegelikult inimestele korda – töötusest, hindadest, toimetulekust, väljarändest, palkadest. Me oleme neli aastat tööd teinud. Valija ütles, et me oleme teinud head tööd, jätkake seda tööd, me usaldame teid!»
Kõrvutades nende valimiste populaarsustabeleid eelmiste omadega, on tulemused üsna võrreldavad. Ometi räägitakse ja tõdetakse üha enam, et aastatega on meil tekkinud parteid selle sõna halvimas poliittehnoloogilises tähenduses ning et Eesti erakonnaelus on koha sisse võtnud halvad tavad. Kas tõesti pole möödunud vusserdamised valimistele jälge jätnud? Üleüldisest sigatsemisest on saanud hindamiskriteerium omaette, kuid valijaskonna suutmatus ise korrektiive teha laseb järeldada, et ka Eestis oleme jõudmas heaoluühiskondlikku arengufaasi, kus meie valikud väljendavad üha rohkem soovi kõike samaks jätta.
Eesti poliitikas on kujunenud kombeks kuritarvitada ametis olemist suhteliselt tuima rahuga, kampaanias raisatakse maksumaksja raha. See on võimalik, kuna tegudel pole tagajärgi. Nõustun Sven Mikseriga, kui ta ütleb, et oleks äärmiselt rumal arvata, et Tallinnas on 100 000 pimedusega löödud valijat, kes armastavad korruptsiooni ja valivad sellepärast Keskerakonda.
Valijad hääletavad Keskerakonna poolt, sest neis on tekitatud hirmutunne, et juhul kui Keskerakond kaotab, kaotavad ka nemad mingeid hüvesid või oma huvide kaitsmise võimaluse. Vastandamisega mobiliseeriti seekord jälle vene valija, kes asus justkui enda ohustatud positsiooni kaitsma, kinnitades taas lõimumise ebaõnnestumist.
Mis tõestab, et tegemist on hea, väärtusliku kunstiga? Kas selle esteetilisus? Müüdavus ja populaarsus? Kas kunst on vähem tõsiseltvõetav, kui ta meeldib massidele? Kas massiedu saavutamine või suurte summade teenimine märgib automaatselt taiese kvaliteedi kadu või, vastupidi, kõrgemat kunstilist väärtust? Kui Keskerakonnale heidetakse ette linna raha kuritarvitamist, siis neile ideoloogiliselt vastanduva IRLi kampaaniat nimetati lihtsalt palaganiks, olgugi et üsna tõsiselt võetava Eerik-Niiles Krossi sõnul algab nüüdsest volikogus «täiesti teistsugune elu».
Idarahaskandaal ja teiste inimeste erakirjavahetuses nuhkimine, valimispettused ja parteide rahastamis- ning elamisloaskandaalid on tõestus sellest, et praegu on Eestis üsna võimatu otsustada erakondade kvaliteedi üle. Seekordsetest valimistest jääb vaid see tõdemus, et üks suur hulk sarnaselt mõtlejaid ei kahelnud nupule vajutades neile usaldatud toote – erakonna – kvaliteedis.
Kunsti tuleks hinnata tema idee lihtsuses, kuid arvestama peab ka sellega, et kunsti on keeruline luua. See nõuab pühendumist, pädevat viimistlemist, kirge ja kunstniku soovi paljastada oma auditooriumile see miski, mis teda motiveeris, ja eksponeerida oma kannatusi. Kunsti lood sa enesele, teisele pakutav on pelgalt käsitöö. Kas Eesti poliitikas kehtivad endiselt samad tõed, mis kunagi erakondade loomise algaegadel, kui poliitikasse usuti ja seda tehti veendumusega? Inimene ise otsustagu, kas tema loodu on ka midagi väärt.
Küsisin ühelt emeriitselt tegelaselt, kuidas tema hindab oma üliõpilaste kunstiprojekte ajastul, kui iga asja võib pidada omamoodi kunstiteoseks. Ta ütles, et parim töö sisaldab parimaid uusi ideid. Vaidlesin leebelt vastu: lihtsalt sellepärast, et kunstiteos on näidanud mõnda radikaalselt uut ideed, ei saa see ju ilmtingimata tähendada, et teos on teistest parem.
Kuid nõustun sellega, et värskust on vaja – isegi kui jutt on kunstiloomest. Tallinna ja ka ülejäänud Eesti valimistulemused on nii kohalikus kui suures pildis tõsine mõtteaine. Äkki olekski nüüd aeg uueks peatükiks – uueks jaetooteks – Eesti poliitikas?
Martin Kala on Euroopa Ajalehtede Kirjastajate Assotsiatsiooni (ENPA) õigusnõunik. Artikkel väljendab tema isiklikku arvamust. Autor pole ühegi partei liige.
3 küsimust
• Kes või mis otsustab, kui «hea» on poliitika või milline erakond on teistest parem? Küsimuse sisuks on kvaliteet, mis on saanud poliitikategemise võtmesõnaks: kuidas oskame hinnata, kas mõni poliitika, aktsioon või partei on hea või mitte? Isegi veel tähtsam on see: kes peaks olema hindaja?
• Ma kahtlen tõsiselt, kas poliitikat saab empiiriliselt hinnata – ta peab vastama inimesele tema murede osas, aga maailm on ju pidevas muutumises ja sündmuste keeriste keskmes. Partei peab ka ajaga kaasas käima - ehk on empiiriliselt mõõdupuuks hakkamasaamine?
• Kunsti tuleks hinnata tema idee lihtsuses, kuid arvestama peab ka sellega, et kunsti on keeruline luua. See nõuab pühendumist, pädevat viimistlemist ja kirge. Kas Eesti poliitikas kehtivad endiselt samad tõed, mis kunagi erakondade loomise algaegadel, kui poliitikasse usuti ja seda tehti veendumusega?