/nginx/o/2014/12/10/3597009t1h3161.jpg)
Kui Euroopa Liit tahaks Euroopa Liidu liikmeks saada, siis lükataks avaldus tagasi seepärast, et ELi valitsemises ei ole neid demokraatia tunnuseid, mida ELi liikmetelt nõutakse. Seda kulunud anekdooti meenutati eelmisel nädalal kogunemisel, kuhu Soome välispoliitika instituut ja majanduselu uurimisasutus olid kutsunud hulga kodu- ja välismaiseid esimese suurusjärgu asjatundjaid, et koos hinnata ELi värskeimat suurettevõtmist ehk pangandusliitu.
Pangandusliit rajatakse kolmele sambale. Need on ühine pangandusjärelevalve, ühine kriisifond ja hoiuste tagamise süsteemi ühtlustamine. Uuendus peaks toimima hakkama järk-järgult, kui meie maailmajao pankade tegelik olukord on välja selgitatud. See peaks plaani järgi toimuma järgmise aasta algupoolel Euroopa Keskpanga juhtimisel.
On omamoodi väike ime, et oleme praeguseks niigi kaugel. Paljud ei taha enam mäletada, et kõigest 14 kuud tagasi räägiti üldiselt ja avalikult kogu euroala lagunemisest. Soomes uskusid mõned eriti innukad, et pääsevad ennustajate rekordite raamatusse, kui teatavad, et Soomegi on hingeliselt euroga juba hüvasti jätnud. Pisut rohkem kui aastaga on palju juhtunud. Selge pööre tuli, kui Euroopa Keskpank teatas, et toetab eurot kõigi võimalike vahenditega. Mitmed majandusteoreetikud pidasid sellist otsust kindlaks märgiks, et maailmalõpp on tulemas, raha «trükkides» lükatakse lihtsalt vältimatut katastroofi edasi ja pärast on kukkumine seda valusam. Tegelikult finantsturud rahunesid ja probleemsete riikide laenuintressid hakkasid langema.
Samal ajal alustasid liikmesriikide pea- ja rahandusministrid ränka direktiivide tootmist, mille eesmärk oli kindlustada, et seniste probleemidega sarnanevad majandusvead poleks enam võimalikud – avaliku sektori paisutamine, hoolimatu laenamine, kinnisvaramullid. Nii ilmusid eurokraatide salakeelde mõisted «sixpack», «twopack», «fiscal compact» ja «European semester». Tegu on avaliku sektori rahanduse haldamise ja järelevalve reeglitega, mille üksikasjad ja tegelik tähendus on mõistetavad vaid asjatundjatele, kui neilegi.
Turud on rahunenud, aga asemele on saadud terve hulk uusi probleeme. Neist ülekaalukalt tähtsaim on, et uute reeglite kõige täpsemastki järgimisest ei tulene veel ELi kindel naasmine majanduskasvu rajale – see pole ka nende reeglite mõte. Siiski on nii, et kui kasvu ei tule või jääb see konkurentide saavutustele selgelt alla, siis kodanike usk Euroopa projekti kahaneb ja lõpuks kustub.
Poliitiline probleem puudutab demokraatia sügavaimat olemust. ELi liikmesriike valvatakse reeglitega, mille lähtekoht on, et Brüsselist on alati võimalik leida suurimat tarkust. Sellest vaatenurgast pole hullu, kui liikmesriikide kodanikud ei tea ega saa aru, kui palju ja millistes asjades antakse uute reeglitega võimu Brüsselisse. Omaette probleemipundar on liikmesriikide parlamendid, mis Brüsselist vaadates paistavad pidevat järelevalvet vajava distsiplineerimatu lastekarjana.
Majanduse mõttes on probleem teoreetiline. Kas majandusarengu mõõdikud on üheselt mõistetavad ja kas need mõõdavad just neid omadusi, mis on heaolu kasvatamiseks kõige olulisemad? EL on kiirelt kahte leeri jagunemas. Lõhe ei kulge lõunapoolsete mureriikide ja põhjapoolsete rahastajate vahelt, vaid on poliitiline. Ühes leeris on need, kes on näinud majanduskriisis ainulaadset võimalust viia läbi föderalistlikke uuendusi. Vastaspoolel, kiirelt kasvavas leeris on need, kelle meelest on ainus õige vastus kriisile rahvusliku enesemääramisõiguse kaitsmine, Brüsseli otsustusõiguse õgvendamine, järelevalve lihtsustamine ja ELi juhtimise uuendamine. Selles heitluses on rängemad katsumused veel ees.