Suitsetajate põrgu

Mike Daube Foto: Toomas Tatar

Kas hirmsad pildid suitsupakkidel on Austraalias suitsetamist vähendanud ning millisel moel tubakatööstus sealsetele uutele reeglitele vastu sõdis, räägib Tiina Kaukverele antud intervjuus Austraalia suitsetamise ja tervise nõukogu president, professor Mike Daube.

Mis suitsetajale Austraalias kõige rohkem meelehärmi valmistab?

Kindlasti on need suitsupakid, mis peavad alates eelmise aasta detsembrist olema standardsed. Pildid, suurus, hoiatustekstid, pakendi värvus – absoluutselt kõik on paika pandud. Puudub igasugune tubakafirma reklaam. Nii et pakk suitsu ei ole meil enam moeaksessuaar. Pakend on tehtud nii ebameeldivaks kui võimalik. Seda ei ole kuigi hea taskust välja tõmmata (ulatab silmamuna pildiga näidispaki, millel hoiatus, et suitsetamise tagajärjel jääb pimedaks – T. K.).

Silmamuna on üks leebemaid variante, jalagangreen on tõsiselt jube. Olen lugenud, et uute pakkide tõttu maitseb Austraalia suits teistmoodi.

Suitsetajatele see ei meeldi. Naiivne oleks siiski mõelda, et üleöö jätavad kõik suitsetamise maha, aga meie eesmärk on mõjutada lapsi mitte alustama. Seega võtavad muutused kaua aega. Uuringud on näidanud, et kui pakkuda lapsele sigaretti ilusast läikivast pakendist ning võrdluseks hoiatustega pakendist, siis ilusast pakist pärit sigaret mekib paremini.

Kas midagi on nii äärmusliku ponnistuse järel muutunud?

Tubakatööstus on muidugi teatanud, et nad olid juba esimestel kuudel sunnitud tooteid vähem turule tooma. Tööstus peab pakendit ülioluliseks. Seadusemuudatus võttis tubakatööstuselt ära viimase võimaluse reklaamiks. Pakendite muutmine sellisteks, nagu nad nüüd on, oli monumentaalne lahing. Ma ei ole kunagi näinud, et tubakatööstus võitleks millegi vastu nii suure jõuga.

Kuidas tööstus sõdis?

Neil oli meeletult argumente. Esimene oli, et see kõik ei tööta ja inimesed ei loobu suitsetamisest. Siis apelleeriti vastupidisele – muudatus toob kaasa müüjate pankroti.

Muidugi tehti ka tohutut lobitööd, varjatud reklaamikampaaniaid, valitsusvastaseid kampaaniaid. Näiteks avastasime, kuidas üks täiesti tundmatu organisatsioon kulutas miljoneid uute pakendite vastu suunatud kampaaniale. Kuulutati, et see on vabaduse lõpp – täna sigaretid, homme šokolaad. Ähvardati, et tuleb palju kohtuasju ja Austraalia valitsusel tuleb maksta miljardeid kompensatsiooniks.

Kas tuli siis maksta?

Tööstus pöördus Austraalia kõrgemasse kohtusse kaebusega, et valitsus piirab ettevõtlusvabadust ja rikub intellektuaalse omandi õigust. Nad kaebasid ja kaotasid. Valitsus ei pidanud tööstusele midagi hüvitama, vaid tööstus pidi hoopis valitsuse kulud kinni maksma. Tööstus on pöördunud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) poole, aga oleme kindlad, et nad kaotavad ka seal. Tubakafirmad on väga mures, et piirang laieneb. Iirimaa ja Uus-Meremaa on juba andnud teada, et järgivad Austraalia eeskuju. See on doominoefekt.

Euroopa Liit ilmselt kaasa ei lähe. Europarlamendi hinnangul peab tootja pakendil korralikult näha olema ja piisab sellest, et 65 protsenti pakendist on kaetud hoiatustega.

Euroopa tubakadirektiiv on samm õiges suunas, aga see ei ole päris selline samm, millest ka tegelikult kasu oleks. Mida vähem on tubakafirmade reklaami, seda parem. See, et Euroopa Liit ja liikmesriikide valitsused ei tee kõike, et suitsetamist vähendada, on minu jaoks väga üllatav. Tubakas erineb alkoholist, iga tõmme on kehale kahjulik, ei ole nii-öelda ohutut taset.

Mis teie arust Euroopat takistab?

Tubakatööstuse hiiglaslik lobitöö. Tubakafirmadega ei pea arutelusid pidama. Nad müüvad toodet, mille tõttu sureb maailmas igal aastal umbes 6 miljonit inimest, Euroopas 700 000. Suured arvud. Kui palju Eestis inimesi elabki, 1,3 miljonit?

Aga mõju majandusele, intellektuaalse omandi õigused, ettevõtlusvabadus – need ei ole samuti teisejärgulised asjad.

Majanduslik mõju ei ole argument, sest inimesed ei lõpeta suitsetamist korrapealt. Meil on aastakümneid aega mõelda, kuidas tubakamaksule alternatiivina tulu saada. Tegelikult maksab suitsetamine ühiskonnale palju rohkem. Kui küsida, kas me tahame vähendada vähki, südamehaiguseid, siis keegi ei vasta «ei».

Meie kogemus on see, et muutused tulevad siis, kui on meelekindel ja tõsiseltvõetav sotsiaalminister. Meil oli selleks Nicola Roxon.

Meil on meelekindlamad majandusminister ja rahandusminister, kes leiavad, et ettevõtjate õigustega tuleb arvestada.

Ministris, kes ei mõista, et tervis tuleb enne raha, on midagi perversset, ükskõik, millise riigiga on tegemist. Tubakatööstus ei ole Eesti tööstus. See on British American Tobacco, Philip Morris International, Imperial Tobacco…

Olete muu hulgas keelanud ära ka suitsetamise autos, kui laps on tagaistmel. Kuidas te selle seadusesätte täitmist kontrollite?

Teie olete ju keelanud näiteks turvavööta sõitmise. Mitte kõik ei pea neist piirangutest kinni, aga selle seadusesätte olemasolu juba iseenesest saadab signaali. Tubakatööstuse vastuväide oli, et see säte segab politseid tegelemast mõrvadega, mõrvarid jäävad vabadusse!

Võib-olla on see riigiti erinev, sest kui Eestis politsei nii pingsalt turvavöö kasutamist ei jälgiks, siis väga paljud ilmselt seda ka ei kasutaks. Mõjuvad vaid range kontroll ja karistused.

Vaja on mõnda nii-öelda näidispoomist. Ma ei usu, et austraallased oleks teistest väga palju erinevad, vanemad tahavad laste suhtes igal pool õigesti käituda.

Aga kes kontrollib, mida teeb lapsevanem kodus – kas ta suitsetab lapse nähes või mitte?

Puudub seadus, mis keelab lapsevanemal lapse ees suitsetada, aga auto on teistsugune, sest ruumi on vähe. Mida lähemal sa suitsetajale oled, seda rohkem see kahjustab su keha. Eriti kui see keha on väike ja arenev. Me ei saa muidugi muuta seda, mis toimub kellegi koduseinte vahel. Meie ülesanne on saata sõnum.

Suitsetamine autos lapse juuresolekul on keelatud kõikides Austraalia osariikides. Üldiselt on nii, et kui üks osariik võtab vastu muudatuse, siis teised järgivad. Samas on teatud kohtades piirangud suuremad, näiteks Perthis ei tohi suitsetada avalikes randades, välisostukeskustes.

Aga e-sigaretid?

Ootasin, millal seda küsite. Meil on seadus, mis keelab sigarette meenutavate toodete müügi. Meil on seadus, mis keelab e-sigarettide müügi meditsiinitootena. Uued meditsiinitooted vajavad aastaid eeltestimiseks. Meil on seadus, mis piirab nikotiinisisaldusega toodete müüki. E-sigaretti võib oma tarbeks maale tuua, aga kohalikest poodidest neid ei leia.

Siin on e-sigaretid kuum kaup.

See paneb mind imestama, oleme teinud aastakümneid tööd, et piirata sigarettide suitsetamist, näinud vaeva reklaamide keelustamisega ja nüüd oleme justkui alguses tagasi. Meil pole aimugi, mis on e-suitsetamise tagajärjed, puuduvad uuringud, puudub toodete kvaliteedikontroll. Meil Austraalis on vedanud, aga teil on vist isegi nätsukommi- ja suhkruvati-maitselised e-sigaretid müügil.

Kui kõrged on tubakatoodete puhul maksud?

Umbes 70 protsenti suitsupaki hinnast poes. Meie plaan on makse järjepidevalt tõsta. Uus maksutõus on 1. detsembril ja nii igal järgneval kolmel aastal. Maksutõus toob valitsusele rohkem raha, mis on hea. Samas kui soovime vähendada suitsetamist, on toote hind olulise tähtsusega. Tööstus on proovinud hindu langetada, aga maksutõusu vastu on nad võimetud.

Meil on naabriks Venemaa, mille illegaalselt turult saab mentooliga odavaid sigarette ka ilmselt pärast keelu kehtestamist. Saame lahti maksutulust, aga inimesed suitsust ei loobu.

Salaturg on keeruline teema, aga kõike saab kontrolli all hoida. Euroopas on ilmselt alati olemas sigarettide salaturg, kuid see ei saa iialgi olema nii massiivne kui tubakatööstus ennustab.

Kui ei oleks tubakatööstuse lobitööd, oleks arengud palju suuremad.

Miks siis mitte tubakas täielikult keelustada?

Mult küsitakse pidevalt, miks me ei keela tubakat. Vastus on lihtne: see ei ole võimalik, sest tubakas on nii laia levikuga. Järgmine samm Austraalia jaoks on ilmselt see, et me vähendame kohti, kus sigarette müüakse.

Kui palju suitsetajaid Austraalias on?

Regulaarselt suitsetab umbes 14 protsenti täiskasvanutest.