Eestis suitsetab igapäevaselt 26% täiskasvanud elanikkonnast – veidi rohkem kui 231 000 inimest. Arvatakse, et ligikaudu 1/5 kõigist surmajuhtumitest võib olla põhjustatud otseselt või kaudselt suitsetamisest. Suitsetamine on kahjulik nii inimesele endale, tema lähedastele kui riigi tervishoiusüsteemile.
Juhtkiri: õige eesmärk, viltune vahend
24. oktoober 2013, 11:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jah, see kõik on selge ja arusaadav. Ja arusaadav on ka see, et ühiskond tunneb vajadust selle kahjuliku harjumusega võidelda. Kuid kui pingutusest hoolimata ei ole suitsetajate arv 1994. aastaga võrreldes oluliselt kahanenud (näiteks naiste puhul on vähenemine vaid napp kolm protsenti), hiilib ligi kahtlus, kas senist võitlust on päris õigete vahenditega peetud.
On selge, et iga mürgitorukesest sõltuvusse sattunu võib end moel või teisel tubakafirmade kaudse manipulatsiooni ohvriks pidada – tubakatööstus on äri ja selle eesmärk on teenida võimalikult palju. Selle tööstusharu ohjes hoidmiseks on seadused, millega seadusandja püüab hoida habrast tasakaalu ettevõtte huvide ja inimeste eluviisi mõjutavate otsuste vahel. See on vajalik ja see toimib hästi.
Mille toimimises aga veidi kahtlevam olla võib, on igasugune vastupropaganda, mida riigi või euroliidu toetusel tehakse. Ehkki sihid on ilmselt õilsad, ei paista sellised kampaaniad olulist kasu toovat.
Seda üsna mitmel põhjusel, millest üheks olulisemaks võiks ehk pidada sotsiaalpsühholoog Roy Baumeisteri tähelepanekuid. Nimelt leidis ta, et mida enam on silma all võimalus iha rahuldada, seda sagedamini kogeme välksoove ja seda sagedamini ka neile järele anname. Teisisõnu, veidral kombel näib suitsetamisvastane propaganda kandvat tubakafirmade omaga sama eesmärki: suitsetamise jutuks võtmine, sõltumata kontekstist, võib mõnel juhul tuua suitsetamissoovi vähenemise asemel kaasa vastupidise tulemuse.
Teise mainimist väärt põhjusena võiks nimetada just kampaaniate propagandistlikku iseloomu. Just nagu muud kampaaniad, käivad ka tubakavastased tegelikkusega üsna lõdvalt markeeritult ringi, ainult et esitavad tegelikkust mitte ilusamana, vaid koledamana, kui see on. Paraku võtab see eesmärgile mugandatud kujul reaalsuse näitamine neilt aga faktipõhise tõsiseltvõetavuse. Kui me teame, et reklaamid luiskavad, siis miks peaksime uskuma vastureklaame, mis kasutavad neidsamu tegelikkuse moonutamise vahendeid?
Millest pigem abi oleks, on põhimõte, et tubakatoodetest võimalikult vähe rääkida ja neid võimalikult vähe silma all hoida. Neilt tuleks ära võtta nii nende glamuur kui nende sarjamine, ja ehk muuta ka nende ostmine eraldi pingutust nõudvaks tegevuseks.
Seadused ja maksustamispõhimõtted on tubakafirmade propaganda ohjeldamiseks head ja tulevad eesmärgiga hästi toime. Ei ole kindel, kas vastupropaganda sellega samavõrra hästi hakkama saab.