Edward Lucas: lääne vastutus

Edward Lucas Foto: Postimees.ee

Inimloomusele on omane käsitleda sõdu kokkupõrkena, kus vastakuti on head ja halvad. Ent enamik konflikte niisugused ei ole. Neis on osalisi kolm või rohkemgi.

Süürias toimuvat vaadates tuleb mulle meelde 1990. aastate Tšetšeenia. Kõigepealt kohtasin ma tšetšeene Tallinnas. Nad ei olnud sissid, rääkimata sellest, et nad olnuksid islamistid. Nad kandsid ülikonda, jõid viina ning kõnelesid tõsimeeli kodanikuühiskonnast, diplomaatilistest suhetest ja Nõukogude põhiseaduse iseärasustest. Nad olid tulnud ringreisile Baltimaadesse lootuses, et leiavad siinses vabadusvõitluses eeskuju enda omale. Neile ei meeldinud Moskva võim samadel põhjustel nagu paljudele teistele ikestatud rahvastele: möödaniku kuriteod, soov säilitada oma keel, kultuur ja religioon, unistus paremast tulevikust.

Kümme aastat hiljem olid Balti riigid Euroopa lävepakul ning Tšetšeenia varemetes, ägades Moskva paika pandud röövelliku režiimi all. Kaks sõda, üüratu füüsiliste ja inimressursside hävitamine ning heasoovlikkuse puudumine ja meeleheide olid nõrgestanud mõõdukaid ja ilmalikke jõude.

Mis mõtet on tundmagi õppida lääne arusaama inimõigustest ja liberaalsest demokraatiast, kui riigid, kes neist nii palju kõnelevad, on ilmselgelt pimedad nende jalge alla tallamise suhtes Tšetšeenias? Saudi äärmuslaste raha võimaldas vaakumi täita relvade, väljaõppe ja ideoloogilise toetusega. Tšetšeenia traditsioonilise sufistliku islami pühkis minema hirmutav range vahhabism. Kõigele pani oma mürgise krooni kuritegevus, mida sageli õhutasid Tšetšeenia-välised jõud. Tšetšeenia tõusis radikaalsete moslemite tähelepanu keskmesse: Venemaa julmused näitasid ilmekalt metsikut jõhkrust, nagu lääne vaikimine nende asjus näitas ilmekalt silmakirjalikkust.

Venemaa propaganda kaldus algul tohututesse liialdustesse: sõda Tšetšeenias ei olnud sugugi pelgalt võitlus terroristide vastu, nagu Kreml seda esitas. Aga lõppude lõpuks jõudis elu väljamõeldisele järele. Võitlus käis (ja teataval määral käib tänini) röövelliku Moskva-meelse režiimi ja lepitamatute islamistide vahel. Kõik teised olid surnud, lahkunud või loobunud. See on väga praeguse Süüria moodi. Algset Süüria opositsiooni, mitmepalgelist segu Assadi režiimi hülgajatest, usu- või rahvustundest ajendatud inimestest ning ammustest vastasrindlastest, tõrjuvad aina tugevamini kõrvale verejanulisemad, paremini relvastatud ja paremate sidemetega rivaalid. Süürlased, kes uskusid, et lääs usub tõepoolest demokraatiasse (ja karistab neid, kes kasutavad keemiarelva tsiviilelanike vastu), on pidanud hingepõhjani pettuma. Samamoodi oleks võinud minna Bosnias. 1990. aastate algul, kui piirati Sarajevot ja tapatalgud käisid takistusteta, tunglesid ka sinna džihadistid. Õnnekombel jõudis Daytoni kokkulepe võitluse peatada, enne kui radikaliseerumine süvenes.

Tagasi vaadates on hõlpus öelda, et lääs oleks pidanud suhtumises Süüriasse õppima Bosnia edust ja Tšetšeenia läbikukkumisest. Tõsine diplomaatia juba algul (jättes tähelepanuta halamise riikliku suveräniteedi pärast) ning oma pingutuste toetamine vajaduse korral jõuga võib anda tulemusi. Kui vastuhaku algusajal olnuks Assadi režiim sunnitud läbirääkimiste laua taha, silmitsi mõõdukate ja ilmalike jõududega, oleksid islamistid jäänudki käärima äärealadel.

Arvatavasti on selleks nüüd juba liiga hilja. Kolme osalisega sõjas tundub kehtivat reegel, et kõige mõistlikum kaotab esimesena ning võitlus käib lõpuni kõige halastamatumate ellujääjate vahel. Võib-olla on parim, mida lääs saab praegu teha, võimaluse korral ohjeldada Süüria tekitatavat kahju, leevendada veidigi kannatusi – ning püüda edaspidi vältida sama viga mujal. Et tekitada rahvusliku rahulolematuse pinnalt terroristide probleem, pole vaja palju: tuleb tõkestada igasugune poliitiline dialoog ja demoniseerida oma vastased.