Tiit Elenurm

FOTO: Erakogu

Poliitikas tavapärasena tunduvad intriigid ei too kasumile orienteeritud ettevõtetes loodetud tulemust, kirjutab Estonian Business Schooli ettevõtluse õppetooli juhataja Tiit Elenurm Postimehe arvamusportaalis.

Kohalike omavalitsuste valimiste kampaania on meieni toonud keerulisemaid ja lihtsamaid intriige. Alates püüdest kõigutada võimult seal praegu olevaid omavalitsejaid neist vaenlase kuju luues, mille varju opositsiooni positiivne programm jääb, lõpetades keerukamate kombinatsioonidega, kus Interpoli kodulehele ilmub ootamatult uuesti sealt aasta alguses motiveeritud otsusega kõrvaldatud tagaotsimiskuulutus ühe linnapeakandidaadi kohta.

Poliitikud saavad endale konkurendi halvustamiseks lubada avalikke käike ja varjatud intriige, mille rakendajaid ärifirmade konkurentsis võiks oodata konkurentsiameti trahv või isegi kohtukutse. Samas kohtab paradoksaalselt ka kasumile orienteeritud ettevõtetes tippjuhte, kes kasutavad intriige juhtimisvahendina organisatsioonisiseselt.

Õppiva organisatsiooni mõtteviisi arendaja Peter Senge on USA korporatsioonide näidete alusel kirjeldanud olukordi, kus ärilise ebaedu süvapõhjuste analüüsi asemel püstitatakse lihtsustatud loosungid: «Rünnakem välisvaenlast!», «Tehke kiiresti midagi, et olukord kontrolli alla saada!», «Leidkem süüdlane enda organisatsioonist!». Ilmselt on ka meie põhjanaabrite soomlaste juures praegu Nokia mobiiliarenduse Microsoftile müümise tõttu aeg, kus on kiusatus sedalaadi loosungeid esitada.

Kuid tark ärijuht saab aru, et neid loosungeid kasutavad organisatsioonis ära intrigaanid. Välisvaenlase otsingu korral pälvib halvakspanu igaüks, kes soovib, et organisatsioon ise peeglisse vaataks ja enda tegevust efektiivsemaks muudaks. Olukorra kiire kontrolli alla saamise loosungi järgijad esitavad juhile lihtsaid lahendusi, mis midagi ei maksa ja mida keegi kolmas, mitte nemad ise, peaks kiiresti ära tegema. Kui kiirlahendus ei anna soovitud tulemusi, siis on süüdi elluviija, mitte lahenduse pakkuja.

Süüdlase leidmise üleskutse on intrigaanidele kõige magusam pala – see viib tähelepanu kõrvale protsesside ja koostöö efektiivsemaks muutmiselt ja annab eelise neile, kes on pidavalt suure ülemuse ukse taga, et enda lojaalsust tõendada. Põhitegevuse üksused langevad selle loosungi alusel paratamatult löögi alla, sest nende tulemusi on lihtne mõõta. Hoopis raskem on selgitada, milliste tugitalituste nõrkus ja millised äriprotsessi «pudelikaelad» vajalike tulemuste saavutamise nurjasid.

Kuid kui lähtume pideva parendamise loogikast, on süüdlaste otsimine üldse ebamõistlik. USA armees rakendatakse lahinguoperatsioonide järel spetsiaalset tegevusjärgse õppe metoodikat, mille sihiks on analüüsida lahingus toimunud sündmuste jada ja leida tulevikuks paremaid ühise tegutsemise malle, hoidudes valesti tegutsenud sõduritele näpuga näitamast.

Teadmispõhistes organisatsioonides, millest üha enam sõltub riikide ja rahvaste konkurentsivõime, on intriigi levinud vormiks mõne töötaja teadlik ja süstemaatiline ilmajätmine informatsioonist, mida ta enda vastutusvaldkonnas võtmetulemuste saavutamiseks tegelikult vajab. Paar aastat tagasi kaebas üks Helsingi Ülikooli töötaja sellisel põhjusel ülemused isegi kohtusse ja võitis.

Kui poliitikas on intriigid tavapärased ja osa üldsust isegi naudib «mängu ilu», siis miks peaks kasumile orienteeritud ettevõtte tippjuht intriige sallima või isegi soosima? Vahel on teadlikuks või alateadlikuks sihiks sisemise võistluse ergutamine osakondade vahel. Kuid selleks sobiks paremini täpsete mõõdikute seadmine, ideede konkursid ja hindamise läbipaistvus. Intriigi korral läheb sinna haaratud inimeste energiast suur osa võistlevate üksuste halvas valguses näitamisele.

Vahel on enda tulevikuvisiooni nõrkust tunnetavad juhid intriigide suhtes soosivad seetõttu, et nende jaoks on meeldivam, kui  inimesed hakkavad võistlema mitte organisatsiooni arendamiseks alternatiivseid ideid pakkudes, vaid püüavad üksteist üle trumbata selle nimel, kes oma lojaalsust ülemusele paremini demonstreerib. Kui organisatsioon peab kriisis olles kulusid kärpima, siis tippjuhist erinevate ideedega võimekad inimesed leiavad endale aegsasti mujal uue töö, aga osa lojaalsetest «jah, direktor (minister)» inimestest tuleb lõpuks ikka koondada.

Nii et ärgem poliitikutelt äriellu siiski kõiki võtteid üle võtkem! Eesti demokraatlikus ühiskonnas saame ennast ja poliitikuid lohutada sellega, et diktatuuris on õukonnaintriigid palju hullemad ja ei lõppe allajääja jaoks «ainuõige tee» parteist väljaheitmisega. Meil saavad intriigidest tüdinenud inimesed valida nii uue ettevõtte kui ka uue partei. Veel parem, kui nad ise ettevõtjaks hakkavad.