Eesti söögikohad on omavahel taas mõõtu võtnud ning spetsialistide abiga parimad välja selgitanud. Võib ju arvata, et igal inimesel, kes nuga-kahvlit peos hoidnud, on hoiakud ja eelistused välja kujunenud, nii maitsest kui rahakotist lähtuvalt. Kindlasti on inimesi, kes pole ühegi tipprestorani ust avanud just sel põhjusel, et rahakott ei löö vastu – kui õhtusöök koos perega viib miinimumpalga jagu rahatähti, kaalutakse seda enamikus Eesti peredes ikka väga põhjalikult.
Hobikoka ja gurmaanina olen seisukohal, et rahakotist väljuv kupüürihulk peab olema pakutava toiduga võrdelises seoses – ehk olen nõus maksma palju rahvusvahelise kõrgtaseme toiduelamuseks kvalifitseeruva õhtusöögi eest. Kahjuks tuleb aga Eesti restoranides sageli nentida, et just kõrge kvaliteedi stabiilsus jätab soovida: raske on nautida maitsvat õhtusööki, kui kaaslane murrab hambaid ebakvaliteetse lihatüki kallal, olles tellinud täpselt sama roa.
Road ise kipuvad restoraniti korduma: ikka seesama veise sisefilee või pardi rinnalõik, mida küpsetatakse täpselt ühtmoodi, magustoiduks jäätisevalik või rahva lemmik, brüleekreem.
Vähesed restoranid on fookuse täpselt paika seadnud, meeldivateks eranditeks Pädaste restorani Alexander Põhjala saarte köök või Tchaikovsky vene-prantsuse köögikunst – enamjaolt püütakse fusion’i nime all kliendile ühes menüüs maha müüa kogu laia paletti mulgipudrust mereandideni, pitsast ja hamburgerist (jah, juhtub isegi parimates restoranides!) kõnelemata. Raske on ka uskuda, et üks ja sama kokk pakub kõrgtaset ühtaegu nii Eesti, Itaalia kui ka Hiina köögis, põigates korraks boršiga Venemaale ja sütel küpsetatud lihaga Bakuusse.
Edasi tuleb restoranide joogivalik – veinigurmaanid kirtsutavad nina, sest omanike diilid veinitarnijatega sunnivad õhtusöögil jooma pea ühtesid ja samu veine, mida võib vabalt osta igast supermarketist. Regioonile omase käsitööalkoholi ja erinapside puudust heidavad Eesti restoranidele ette just välismaalased.
Tõepoolest, näiteks kange alkoholi väikekäitlejate toodangut restoranid ei müü, sest riik seda ei luba – ametid põrgatavad käsitööalkoholi küsimust kui kuuma kartulit, tuues igasuguseid põhjendusi. Võib arvata, et konkurentsi pelgavate viinatöösturite hirm ja alkoholiaktsiisi surve kaalub rahva tervise küsimuse, mida kalli erinapsi legaliseerimise aruteludel trumbina lauale lüüakse, üles.
Ent siiski on hea teada, et meie leivaküpsetamisoskus avaldab välismaistele toiduekspertidele suurt muljet ning kuna nüüdsest hinnatakse Eesti söögikohti samal meetodil, mida kasutatakse ka Põhjamaades, oleks Eesti parim restoran punktide poolest päris kõrgel kohal ka Rootsi parimate seas. Seda polegi nii vähe.