Juhtkiri: küps, kuid mitte kivistunud traditsioon

Foto: Urmas Nemvalts

Peaaegu pooled eesti inimesed on oma elu jooksul vähemalt korra osalenud laulu- ja tantsupidudel või seda korraldanud. Kaks kolmandikku eesti inimestest on vähemalt korra väljakul publikuks olnud. Sellise tulemuse annab Marju Lauristini uuringu «Minu tantsu- ja laulupidu» jaoks tehtud SaarPolli küsitlus.

See on väga uhke tulemus ja näitab mitut asja. Esiteks seda, et kümme aastat tagasi UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud laulu- ja tantsupidu ei muutu pelgalt turistilõksuks, nagu nii tihti on maailmas suurejoonelisuse saatuseks, vaid see on elus traditsioon. Teiseks seda, et hoolimata oma, moodsas kultuuriruumis isegi arhailisena mõjuvast rituaalsusest, on see kõigi põlvkondade jaoks ikka rahvusliku identiteedi osa. Arvestades, kui tihti me kurdame ühisosa puudumise üle Eesti elus, polegi seda nii vähe.

Samas, ja see tuleb Lauristini uuringust samuti selgelt esile, ei tohiks laulu- ja tantsupidusid võtta iseenesest mõistetavana. Kui ühel pikkade traditsioonidega peol on osalejaid ja kaasaelajaid nii suur hulk, siis on see paratamatu, et juba ainuüksi vanuseline erinevus tekitab peolistes erinevaid ootusi. Traagikaks pole põhjust, sest kõigis peoliste vanuserühmades, välja arvatud 15–19-aastased, nõustuti väitega, et laulu- ja tantsupidu peaks jääma truuks traditsioonile.

On loomulik, et noorimad ei pruugi hinnata pikka traditsiooni. Ent kõik pidulised on kunagi noored olnud ning ometi laulu- ja tantsupidu just sellisena hindama õppinud. Võimalik, et nii küps traditsioon vajab ka küpsemat publikut.

Samas oleks pealekasvavate piduliste soovide arvestamata jätmine lühinägelik. Inimene vajab aega, et üldine traditsioon enese omaks võtta, ja iga põlvkond teeb seda veidi erinevalt. Lihtsustatult, kui sellele põlvkonnale on vaja laulupeo äppi, siis miks mitte?

Iga põlvkond jätab laulu- ja tantsupeole oma jälje, see ongi pika, üle aegade ulatuva traditsiooni eripära. Samasugusena, nagu laulupidu 1869. aastal alustas, suudaks ta tänapäeval vaevalt enam nii suurt hulka eesti inimesi kõnetada. Teisalt pole tõtliku meelega muudatuste tegemine siin kuidagi põhjendatud, see peletaks eemale vanemaid peolisi.

Nii tulebki välja, et muudatusi laulu- ja tantsupeo kavas peab tegema hoolikalt kaaludes ja põhjendades. Ning paljuski selle peo iseloomu tõttu on konservatiivsusel siin mõnevõrra laiem pind kui avatusel. See ei tähenda avatuse välistamist, vaid seda, et ka muutmisotsused peavad eelkõige lähtuma rahvuslikust tähendusest.

See on habras tasakaal, kuid et laulu- ja tantsupidu pole kaotanud oma populaarsust kommertslikele vabaõhuüritustele, näitab, et suudame seda hoida.