/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2008/04/18/34254t1h6951.jpg)
Aasta eest tõdes Hannes Rumm, et meediat jälgides võib tekkida mulje, nagu oleksid Eesti-Soome suhted sama heanaaberlikud nagu Iisraeli ja Palestiina vahel – Eesti ajakirjanduses võimendatakse just neid sõnavõtte, mis on meie suhtes pahatahtlikud.
Juhtkiri: Soomi, Soomi! Eesti, Eesti!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eilses Postimehes kirjutas Iivi Masso omakorda, et Soome meedias Eestist avanev pilt kajastab ülalt alla vaatamise tagasitulekut – justkui oleks rasketel aegadel «suurel vennal» jälle tekkinud vajadus alaväärsema «teise» järele.
Kas selline, juba 2004. aastal Toomas Hendrik Ilvese Helsingin Sanomates ilmunud essees välja toodud Eesti-Soome suhte ebasümmeetrilisus püsib ka veel nüüd? Sellele küsimusele on kaks vastust: «ei» ja «jah».
Mis puudutab kahe riigi suhteid, siis arvukad koostööd ja fakt, et kahe maa peaministrid-presidendid aastas vähemalt korra naabri ukse üles leiavad (Soome president Tarja Halonen saabub taas Eestisse riigivisiidile tuleval nädalal), tõestab, et tegemist on võrdsete Euroopa Liidu liikmesriikidega, kelle suhteid iseloomustab lähedus, mida paljude naaberriikide puhul ei kohta.
Veidi erinev on aga olukord siis, kui vaadata suhteid mitte riikide, vaid inimeste vahel. Muidugi ei ole minevik – ega ka olevik – varjudeta. Majandus ja poliitika, need on sageli kaks teemat, mis saunas või interneti sotsiaalvõrgustikes jutuks tulevad ja kus naabrile midagi ette heita on. Seal sünnivad eelarvamused, üldistavad ja edasist suhtumist mõjutavad seisukohad ja hoiakud.
Üks pool heidab teisele ette uussoometumist, teine esimesele tööjõuturu rikkumist odava tööjõuga. Ikka leidub neid, kes on valmis algatama poliitilisi verbaalkaklusi, ja tõsi on ka, et Euroopa Liiduga kaasnev avatud tööjõu ja teenuste turg toimib vabalt ja probleemideta vaid paberil – tegelikult on sellega kaasnevat selgusetust kuhjaga.
Hoiakuid ei ole kerge muuta. Neist tuleb välja kasvada, see on aga aastatepikkuse protsessi küsimus. Kuid majandusest ja poliitikast tüliküsimuste otsimise asemel tuleks pöörduda soomlaste-eestlaste suhetes kultuuriteemade poole.
Tänase Postimehe vahel oleva arvamus- ja kultuurilisa AK lehekülgedel ütleb «Kalevipoja» hindi keelde tõlkija Vishnu Khare, et erimeelsused on kultuuri kaudu lahendatavad isegi hindude ja moslemite puhul. Miks siis mitte palju sarnasemate ja enam ühiseid väärtushinnanguid jagavate naabrite puhul?
Kui Lydia Koidula kirjutas 130 aastat tagasi: «Soomi, Soomi! Ei sa kao / meelest ega südamest!», ja Juice Leskinen vastas talle sada aastat hiljem: «Eesti, Eesti, Eesti!/ Kaipaan sinne perkeleesti!», siis kumb vaatas kummale ülevalt alla? Või kas üldse vaatas?