Ahto Lobjakas: Livingstone ja ninasarvik

Angelina Jolie Foto: SCANPIX

Kuni Tallinna venekeelset valijaskonda ei kohelda ise­seisvus­manifesti «Eestimaa rahwana», püsib ka pealinna anomaalia, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Eesti kohalikud valimised on peaasjalikult Tallinna valimised. Seda sellepärast, et Tallinn on ülejäänud Eestiga võrreldes nii suur. Sellepärast, et ta on pealinn ja riigi valitsuse asukoht (või ametis olevate riigijuhtide istekoht). Sellepärast, et Tallinnast ja läbi Tallinna jookseb lõviosa raha- ja ukaasinöörist, mille järgi ülejäänud Eestile on antud käia. Sellepärast, et Tallinnas asuvad lennujaam ja reisisadam, põgenemisteed laia maailma nende jaoks, keda uhub sinna meie laissez aller (vabas tõlkes: las minna) ühiskonnakorraldus.

Tallinn on ka üks meie ühiskonna polarisatsiooni, aluspingestuse poolus. Tallinna pingestatus ja positsioon meie riigis meenutab üht teist linna ühes teises riigis. Selleks on London, mille poliitikas 1980. ja 2000. aastatel domineeris ainuisikuliselt – ja ka sporaadiliselt – mees nimega Ken Living­stone.

Suurbritannia Tööpartei vasakust, ideoloogilis-sotsialistlikust tiivast võrsunud poliitikut hüüti (peamiselt kriitikute seas) Punaseks Keniks. 1981–1986 juhtis ta organit, mille võiks tõlkida Suur-Londoni volikoguks, 2000–2008 oli ta Londoni linnapea. Livingstone’i esimene ametiperiood möödus vastasseisus vabaturuideoloogist peaministri Margaret Thatcheriga. Livingstone kasutas Londonit platvormina riigi poliitikasse sekkumiseks.

Ta kritiseeris Falklandi sõda, suhtles IRAga, keeldus kulutamast linna raha «idiootlikule» tuumakaitsele (avalikustades ühtlasi 3000 poliitiku ja ametniku nimed, kes oleks tuumaseene eest punkritesse pääsenud). Linnaelus püüdis Punane Ken edendada vähemuste ja vaeste heaolu, üritades muuhulgas alandada metroopiletite hindu (kohtu kaudu sunniti ta küll plaanist loobuma).

Thatcher ja toorid suhtusid Livingstone’i kui härg punasesse rätikusse. Sama tegi peavoolumeedia, mis samas andis karismaatilisele ja sõnaosavale Londoni juhile ohtralt eetriaega. Raudne leedi süüdistas Livingstone’i austuse puudumises demokraatia vastu, katses suruda Suurbritanniale peale nõukogulikku türanniat. Teda võrreldi Leniniga ja kahtlustati raha saamises kolonel Ghaddafilt.

Barrikaadidele ajas sirgetest ja täisnurkadest ego ja imagoga toorid Livingstone’i linnagerilja loomus. Üks tema valusamaid krutskeid oli see, kui ta pani 1982. aastal linnavalitsuse hoonele suure tabloo, mis parlamendi juurest hästi nähtavana näitas londonlastest töötute (järjest kasvavat) arvu thatcheristlikus Suurbritannias.

Jutu mõte ei ole võrrelda Savisaart Livingstone’iga. Savisaar ei ole ideepoliitik ja see asjaolu piirab ta silmapiiri ja korestab kujutlusvõimet. Savisaarlik rehepaplus, räige olmekorruptsioon ja (vana)onulik üleolek ratsionaalsest mõtlemisest ei ole midagi, mis oleks Briti avalikus ruumis mõeldav. Siiski on Savisaar ühes olulises mõttes meie Livingstone’i analoog. Punane Edgar on Keniga samades saabastes tänu pealinna ja riigi polarisatsioonile ja pingele.

1986. aastal kaotas Briti valitsus (vastu londonlaste enamuse tahet) Suur-Londoni volikogu ja detsentraliseeris linnavalitsemise linnaosadesse. Livingstone kadus parlamendipoliitikasse – kuni Tööpartei peaminister Tony Blair otsustas 2000. aastal Londonile pärislinnapea anda, seda aga oma favoriidiga. Kui blokeeriti ta saamine Tööpartei linnapeakandidaadiks, läks Ken valimistele üksikkandidaadina ja lõi vastaseid hävitavalt. Ta visati Tööparteist välja, kuid 2004. aastal leppis Blair paratamatuga ja Livingstone võitis teised valimised Tööpartei ametliku kandidaadina.

Aastal 2008 proovis ta kolmandat korda, kuid jäi napilt alla konservatiivist Boris Johnsonile, karismaatilisele naljasoonega poliitikule, kes nüüd ohustab peaministri tooli. Kolm aastakümmet läbi ühiskonna jooksnud lõhe – mis kehastus ühelt poolt Londoni linnasotsialismiks ja teiselt poolt riigi vabaturu-ideoloogiaks – kadus. Vähem ehk tänu poolte leppimisele kui põlvkondade vahetumisele. Siit ka loo moraal: vastasseis pealinna ja riigi vahel ei ole iseenesest halb. See annab poliitikale dünaamikat, avatust, mitmekesisust ja legitiimsust – aga seda eeldusel, et on olemas keskpõrand, kuhu kõik tantsusammud kokkuvõttes suunduda saavad.

Küsimus, mida peaksime Eestis küsima, ongi küsimus keskpõrandast. Johnson kiitis ametiketti üle võttes Livingstone’i kui Briti riigi ühishüve arvestatavat edendajat. Lääne ühiskondlikes debattides ja vastasseisudes on alati olemas põhjapanev viide ühisele, ülemale huvile: «see suur riik», «see suur rahvas» jne. Seda ei julge eirata ükski poliitik. Eestis pole sellist ülemat sfääri märgata. Eesti on konkurentsiobjekt, mitte ühine eeldus.

Võitlus Tallinna pärast on sellise asjade seisu südames. Keskpõranda puudumine on elevant meie poliitilises ruumis, mida kõik näevad, aga millest vähesed räägivad. Savisaar on institutsioon tänu venekeelse elanikkonna osakaalule Tallinnas. Venekeelse elanikkonna meelestatus on omakorda midagi, mis pole mitte Savisaare, vaid valitsuse poliitika tagajärg.

Tallinn on anomaalne, osundades Eerik-Niiles Krossi. Loomulikult oleks hea, kui Tallinna valijaskond liigenduks sarnaselt üle-eestilisega. Aga ta ei saa seda kunagi tegema rahvuslikul alusel. Ta saab seda teha alles siis, kui Tallinna venekeelne elanikkond hakkab hääletama pea, mitte südame ja muude organitega.

Selleks on riigil vaja õppida neid kohtlema ühe iseseisvusmanifesti «Eestimaa rahwana» – kogukondlikult praeguste ja tulevaste kodanikena, kellel on legitiimsed keelelised ja kultuurilised mured. Ja mitte Venemaa käepikendusena. Kui palju televaatajaist pani laupäeva õhtul tähele, et Tallinna debatis heiastus kampaania osalisena korduvalt Vene­maa, mitte kordagi aga venekeelse elanikkonna mured?

Päev, mil see muutub, on päev, mil võime öelda: «Goodbye Savisaar.» Seni kuni olukord ei muutu, ei muuda midagi ka võimuvahetus. Kolmikliit tooks ülalinnast alla Toompea poliitika, Savisaar teritaks opositsioonis oma vene kirvest. Muutuseks on vaja tööd nii elevandi kui ninasarvikuga. Neli aastat kolmikliidu opositsiooni võiks olla see, mida vaja: Kross kimbutamas Savisaart volikogus iga päev oma valusa geriljataktikaga, kus rohkem linna- ja vähem riigikodanikku. Kas kolmikliit oleks selleks võimeline? Kas Kross viitsiks vaeva näha?