Andres Sõber

FOTO: A.Peegel

Andres Sõber on praegu Eesti korvpallis kuum nimi. Värvikate väljaütlemistega on ta hiilanud juba aastaid, tema juhendatud meeskonnad on võitnud koduses meistriliigas igat karva medaleid, ent ükski neist ei muutnud teda eriliseks.

Selleks oli vaja teha midagi hoopis suuremat – tekitada pisikeses Rakvere linnas korvpallibuum, vaimustus, mille haarmed ulatuvad juba üle terve Eestimaa.


Tegelikult peetakse Sõpra korvpalliringkondades omamoodi veidrikuks.



Kuid isegi tema suurimad oponendid nõustuvad, et tegemist on tugeva motiveerijaga. Sest mingi omapärane võime peab Sõbral ikkagi olema – selle tõestuseks on see, kuidas ta suudab korvpalliheidikuid taltsutada ja võimsaid emotsioone pakkuvaks meeskonnaks sulatada.



Näidake mõni teine Eesti treener, kes oleks pärast kaks ja pool aastat kestnud pausi meelitanud palliplatsile tagasi Martin Müürsepa. Kui olekski kutsuja leidunud, jäänuks Müürsepp suure tõenäosusega ta palvetele kurdiks, sest miks peakski sportlase kohta soliidses eas mees valutavate jalgade kiuste platsil rassima.



Või arvab keegi, et mängu eel valuvaigisteid võtta ja pärast kohtumist riietusruumis jalgupidi jäävannis istuda on mingi eriline mõnu? Pealegi veel siis, kui kodus ripub igat värvi medaleid ning pangaarvel pallipatsutamisega teenitud soliidne summa.



Milline treener andnuks vabad käed Kalev/Cramos pingile vajunud ja paljude silmis juba maha kantud Valmo Kriisale? Eesti koondise kapten käis ju sügisel end ise Tartu Rockile pakkumas, ent seal teda ei vajatud.



Tallinna Kalevis pakuti aga võimalust mängida poolamatöörina – 35-aastast, ent hiilgavas kehalises vormis olevat meest see ei rahuldanud. Arusaadav, meeletu töövõime ja võitlusvaim on ju säilinud. Eesti meistriliiga põhiturniiri MVP auhind on selle ilmekaks tõestuseks.



Kas teate mõnda nii julget treenerit, kes oleks absoluutselt usaldanud kõigest 18-aastast Rain Veidemani? Näeme ju kõik, kuidas meie «tippklubides» marineeritakse noori mängumehi varumeeste pingil. Mõistagi peavad nad oma koha ise kätte võitlema, ent treeneri asi on näha ja mõista, keda võib usaldada.



Olid ajad, kui Veideman tiirles pealinna korvpalliseltskonnas, ent väärikat rakendust talle ei leitud ning ükski klubi teda endale ei tahtnud. Sõber usub temasse ning Veideman tegutseb platsil nagu vana ja kogenud mängumees. Hämmastav, et ikka on veel tema võimetes kahtlejaid.



Alailma distsipliiniga pahuksis ja kasiinomänguri kuulsusega Kristo Saagel polnud kohta üheski Eesti klubis. Ta käis end Sõbrale pakkumas ning mängijate peale hea ninaga treener otsustas anda talle võimaluse. Mõistagi pole elukogenud Sõber nii naiivne, et usuks Saage uuestisündi ja vagurat elustiili – seda mitte.



Kuid mees mängib hästi ja on meeskonna korduvalt raskest seisust välja aidanud, tänu sellele on Sõber valmis mängumehele nii mõndagi andestama. Eriti siis, kui jutt on aus, nagu Sõber ise ütleb.  



Sõber on kogunud tänavu Rakverre tavatult kirju seltskonna ning kehvem inimesetundja ja jäigema hoiakuga treener ei suudaks kunagi seda kampa mängima panna. Eriti veel nii, et homme ootab neid ees koduse liiga finaalseeria algus. Selleks peab olema Sõber.