/nginx/o/2013/10/18/2555184t1h2952.jpg)
«Unustatud suureks alguseks» on õigustatult nimetanud seda kaheksakümmend aastat käsikirjana varjus olnud Hella Wuolijoe näidendit Jüri Talvet. Juhan Liivi loomingut uurides – mida äsja on krooninud Liivi valitud luule ilmumine rööbiti eesti ja inglise keeles autoriteetses kirjastuses Guernica – leidis ta kirjaniku oma mälestustes võrdlemas Juhan Liivi Inimese Pojaga.
See äratas Talvetis tähelepanu, sest nii polnud Liivi kohta öelnud veel ükski mees. «Seda ütleb naine,» väidab tunnustavalt Talvet, «kes võis küll marksistlik-ateistlikku maailmavaadet laias laastus jagada, kuid kellele küllap märksa tähtsam kui konkreetne poliitiline doktriin või ideoloogia, oli viimasest läbiminev õigluse, hingepuhtuse ja armastuse otsing.»
Seda see, tänu Bertolt Brechtiga kahasse kirjutatud «Härra Puntila ja tema sulane Matti» menule tõenäoliselt maailmas üks kuulsamaid eesti ja soome näitekirjanikke oma teosega ka manifesteerib. Wuolijoe 1930. aastate alguspoolel eesti keeles kirjutatud näidendi ilmumist trükis võib julgelt pidada tänavuseks kultuurisündmuseks, sest nüüd on kättesaadavaks tehtud Wuolijoe kui näitekirjaniku suur algus: nimelt, «Dr. Lucius ja Luuletaja» valmis enne kirjaniku soomekeelset dramaturgilist triumfi («Kulkurivalssi», 1935; «Niskavuoren naiset», 1936).
Imestan koos saatesõna kirjutaja Talvetiga, et ei «20. sajandi teisel poolel ega ka 21. sajandi alguses /pole/ ükski Eesti suurim teater ega eesti filmitegijad huvi tundnud» 1932. aastal avaldatud-lavastatud Wuolijoe «Koidula», rääkimata siiani käsikirjas olnud «Dr. Luciuse ja Luuletaja» vastu.
Mõlemad näidendid aga väärivad seda täiega. Ja mitte ainult kultuuriloolises kontekstis, vaid dramaturgilise struktuuri, karakteriloome ja ideestiku poolest. «Dr. Luciuses ja Luuletajas» on tihkeks tervikuks valatud realistlik, sümbolistlik ja ekspressionistlik käsitluslaad. Luciuse näol on tegemist Juhan Liivi raviarsti, psühhiaatri ja intellektuaali Juhan Luigaga, Luuletajas tunneme ära Juhan Liivi. Neid seob omavahel mitte ainult arsti ja patsiendi suhe, vaid ka rivaliteet iseseisva, vaimselt ärksa ja edumeelse noore naise, kirjaniku eestkõneleja Eie pärast.
Kuid kedagi neist ei saa üks ühele taandada ajaloolistele isikutele. Dr. Lucius sümboliseerib külma kalkuleerivat mõistust (Suur Registraator), saatanlikku valgust (vrd Lucifer). Luciuse jaoks ei vääri Luuletaja olema mees, küll aga geenius, kellest tuleb välja pigistada kogu tema anne. Ta on «projekt», nagu ta on seda ka Luuletaja vaimsetele kaaslastele (nooreestlastele?), loorberitega pärgamiskõlblik müüt. Luuletaja aga keeldub sellest «aust». Ta tahab, et teda, «inimest akna taga», ei lahutataks rahvast, kellele ta tegelikult kuulub ja kelle häält ta kannab. Ta ei taha olla õuelaulik, vaid oma rahva ja kogu inimkonna pärast kannatav Lunastaja Kristus. Tema riik – muuhulgas ka see, 20. sajandi alguse tõusikute, oma juuri salgavate ja ummisjalu Euroopasse ning maailma tormavate eestlaste ühiskond – pole siit ilmast.
Eie, keda Luuletaja tärkavaks lootuse lilleks kutsub (murdekeelne Eie = Õie), järgneb Luuletajale, kinnitades oma valikuga, et armastus ja õiglus kuuluvad kokku. Või nagu tabavalt on näidendi idee kokku võtnud Jüri Talvet: «... mis ka ei oleks mehe heitlikkused-rabedused ja eksikäigud, naine oma erinevates rollides jääb tagama inimkonna ühisust loodusega, elu jätkumise ja armastuse lootust».
Muidugi on Wuolijoe näidendist teatriteksti loomine parajaks pähkliks nii lavastajale kui näitlejatele. Ekspressiivne kujund ja kas või Luuletaja paatoslik kõne võib kergelt libiseda paroodiasse. Ent pole kahtlust: kui sümbolmärgid täidetakse piltlikult öeldes liha ja verega, siis kõlab kaheksakümne aasta tagune Wuolijoe esimene suurteos sama kaasaegselt nagu Ibseni, Strindbergi või meie endi suurmeeste, Vilde ja Tammsaare näidendid.
Raamat
Hella Wuolijoki
«Dr. Lucius ja Luuletaja»
Toimetanud Jüri Talvet ja Ele Süvalep
Järelsõna Jüri Talvet
Tartu Ülikooli
kirjastus, 2013
91 lk
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)