Arvo Valton (Vallikivi)

FOTO: Toomas Huik / Postimees

Olen praegu lõpetamas suure mordva kirjaniku Kuzma Abramovi, kelle sünnist möödub järgmisel aastal 100, ajaloolise romaani «Purgaz» tõlget, mis räägib Mordva hõimuliidust 12.–13. sajandil kuni maa lõpliku vallutuseni mongolite poolt. Huvitavas ja elavalt kirjutatud romaanis on juttu sündmustest, mis vene uuema aja ajalookäsitlustes on täielikult maha vaikitud, kuid millest vanades kroonikates on siiski vihjamisi juttu.

Sealhulgas mordva injazori (vürsti, hõimuliidu juhi) ajaloolisest võidust vene vürstide koondväe üle, mis on igatahes ajalooline fakt. Samuti räägib see mordvalaste sõprusest bulgaaride (praeguse Tatarimaa) riigiga, pidevast vaenutsemisest tol ajal omavahel sõdivate vene vürstiriikidega ja võitlustest mongoli vägede vastu. Kuid selle taustal on mitmed köitvad isikulood, armastuslood ja mordvalaste eluolu kirjeldused.

Eesti lugejale, kelle vanem ja keskmine põlvkond on täis tuubitud vene ajalookäsitluste valesid (iseasi, kui palju seda usuti, aga tõde selle ümberlükkamiseks ka polnud eriti kusagilt võtta, kui polnud just tegemist ekstra huvitatud uurijaga, kes suutis üles kaevata pooleldi tundmatuid ajalooürikuid), peaksid sellised meie hõimurahvaste ajalookäsitlused nii huvi kui teavet pakkuma, eriti kui need on pakitud ilukirjanduslikku vormi.

Varem on eesti keeles ilmunud minu tõlkes komi kirjaniku Vladimir Timini romaan, mis eesti keeles on avaldatud pealkirja all «Vana-Permi poisi Tikö seiklused» ning Peeter Volkonski tõlkes handi kirjaniku Jeremei Aipini romaan «Jumalaema verisel lumel». Kui aega antakse, tahaksin kindlasti ära tõlkida ka udmurdi kirjaniku Mihhail Petrovi romaani «Vana Multan», millest katkendeid on avaldatud udmurdi proosakogus «Varsti on jälle kevad».

Esimesena nimetatud komi keeles kirjutatud ja vene keelde tõlgitud Timini romaan räägib aastatest 1471–72, mil Moskva väed vallutasid veriselt Permimaa, idapoolsete komide tugeva vürstiriigi, mille otsesed järglased on praegused permikomid (keda muide Vene impeerium ei ole lasknud 20ndatel ega ka nüüd ühineda oma lähisugulaste sürjakomide Komi vabariigiga).

Hiljem muidugi räägiti Komimaa vabatahtlikust ühinemisest – nagu on «vabatahtlikult» ühinenud ka kõik Kaukaasia rahvad, kes osutasid laienevale impeeriumile kõige südimat vastupanu. Alles hiljaaegu pühitseti suurejoonelise tsirkuse saatel Udmurdimaa 450. vabatahtliku ühinemise aastapäeva ning pidulike ürituste saginas unustati mainimata, et toonase vabatahtliku ühinemise käigus üle poole rahvast hävitati.

Küllap hävisid vabatahtlikult ka paljud rahvad, soomeugrilastest merjad, muromlased ja meštšeerid, keda tänaseks enam rahvana, keelena, kultuurina olemas ei ole (muidugi ei kao miski jäljetult, ka nende rahvaste kultuurielemente on hilisemas vene rahvakultuuris).

Pole kuulnud, et ka Briti või Prantsuse kolooniad oleksid impeeriumiga vabatahtlikult ühinenud või et hispaanlased vabastasid Ameerika seal elanud rahvaste käest. Silmakirjalikkuse aste on ilmselt ringkonniti erinev.

Aipini romaan räägib eelmise sajandi 30. algusaastate hantide ja neenetsite ülestõusust vene kultuuripoliitika ja nõukoguliku ideoloogia vägivaldse juurutamise ning nende rahvaste traditsioonilise kultuuri lõhkumise vastu. See on võimas hümn handi naisele, kes kaitseb viimseni oma lapsi, keda nõukogude karistussalklased järjest tapavad.

Meie professor Art Leete on sellest niinimetatud Kazõmi sõjast kirjutanud raamatuna ilmunud teadusliku käsitluse, aga kui meil oli Hantõ-Mansiiskis järjekordne soome-ugri suurkogunemine, läksid kaasa võetud raamatud miskipärast kaduma ja ilmusid välja alles siis, kui kongress läbi oli. Juhtub.

Petrovi romaan kõneleb 19. sajandil toimunud sündmustest, kus udmurdi talupoegi süüdistatakse inimohverdamises ja kus just mitmed vene haritlased, nende hulgas eriti vene kirjanik Korolenko, astuvad udmurtide kaitseks välja, ning kus lõpuks niinimetatud Multani kohtufarss siiski võidetakse, kuid mille tulemusel on suur hulk rahulikke talumehi kas otse hävitatud või sedavõrd traumeeritud, et nad jätavad maha isegi tolle Multani küla.

Analoogiana võiks meenutada just samal ajal toimunud Dreyfusi protsessi Prantsusmaal, kus prantsuse intellektuaalid astusid süüdistatava kaitseks ja antisemitismi laine vastu välja.

Kui palju teab tavaline eesti lugeja sellistest sündmustest?

Veel mitmeid ajaloolist tõde kajastavaid teoseid on soome-ugri kirjanike sulest ilmunud ja arvan, et meie inimestele oleks kasulik neid teada. Olgu mainitud vaid mokša kirjaniku Grigori Pinjassovi kolm novelli, mis on avaldatud mokša proosakogus «Läbi kolme põrgu», kus II maailmasõja sündmustele vaadatakse hoopis teistsuguse pilguga, kui seda võib kohata vene autorite sõda käsitavates teostes.

Ajalugu on võimas tegur inimeste ja tervete rahvaste eneseteadvuse kujundamisel. Muidugi on sageli ka nii, et mis ühe rahva meelest on kangelastegu, võib teise jaoks olla kuritegu, kes ühele on ajalooline kangelane, on teisele paha vaim. Mongoli ajaloolased kinnitasid mulle ajal, mil Tšingis-khaani nime ei tohtinud suhu võtta (vene kompartei survel – see oli «ajaloo ilustamine»), kui olime pisut napsi võtnud, et igal mongolil on kaks isa, üks neist on tema lihane isa, teine Tšingis-khaan – ja nad lõid enesele rusikaga vastu rinda. Euroopas ja Venemaal hirmutati selle nimega aga lapsi. Ajaloos on paljud asjad suhtelised ning ajalookirjutajad on riigi palgal. Aga eks ka kirjanikud saavad tihtipeale honorari, kui nende teos jõuab ilmumiseni. Üsnagi tõenäoline, et näiteks Aipini romaan poleks veel aastaid tagasi, brežnevlikul õitseajal, ilmavalgust näinud.

Tatarlased, arvukuselt teine rahvas Venemaal, on tänaseni uhked mõiste üle «tatari-mongoli ike» ja see toidab nende eneseväärikust. Kuigi tegelikult kannatasid Kaasani tatarlased, tolle aja bulgaarid, soomeugrilastega segunenud rahvas, rängasti mongolite vallutuse tõttu ja mingil määral võis «tatari ikkest» rääkida alles pärast Kuldhordi lagunemist – ja sedagi peaaegu olematul ajalõigul.

Armeenlaste uhkuseks pole mitte üksnes kõrge ajalooline kultuur, vaid ka Suur-Armeenia riik, mille õitseajaks oli III sajand, mil türklasi polnud veel ligilähedal. Kuid ka kannatuste aegadest võib teha rahvusliku eneseteadvuse olulise teguri. Ka siin on armeenlased heaks näiteks, kui silmas pidada eelmise sajandi algusaastatel türklaste läbi viidud genotsiidi, millest iga armeenlane võib teile valuga jutustada.

Mida on siis tasasevõitu («vähe ettevõtlikel», nagu kirjutas 19. sajandi ajaloolane Kostomarov) soome-ugrilastel välja pakkuda ajaloost, et oma eneseteadvust kergitada? Kas seda, et ungarlased hoidsid hulk aega Euroopat hirmu all või et ugrid (mansid, handid) olid 15. sajandil ähvardavaks jõuks isegi Moskvale või et vaprad marid panid niinimetatud tšeremissi sõdades mitukümmend aastat vastu vene ekspansioonile ja tähistavad oma tolle aja kangelaste mälestust veel tänapäevalgi?

Küllap mitte – arvan, et seda laadi sõjateod vaevalt eriti meelitavad inimlikkusele ja vaimsusele orienteeritud tänapäeva-inimest. Olla tugev vaimult, vaikselt ja kindlalt jääda iseendaks ka rahvusena, osutada survele vaikivat vastupanu, ehitada üles oma keskkonda ja kultuuri, sellega ka ennast – kõik see on suuremaks väärtuseks ka ajaloo ees, kui et alla suruda oma naabreid ja korraldada tapatalguid.

Soomeugrilased on vist ainsad (ehk ka baskid ja veel mõni pooleldi ümber sulandunud rahvakild) täna veel elus olevad Euroopa põliselanikud, kes olid enne indoeurooplaste, sealhulgas ka kreeklaste ja keltide tulekut, sellel mandril, mida tänapäeval nimetatakse Vanaks Maailmaks. Kas ei tee see teadmine meile kohustuseks neid hõime säilitada ja hoida, arendada nende keeli ja kultuuri? Kas saab olla ajaloo ees üllamat ülesannet?