Hiljem muidugi räägiti Komimaa vabatahtlikust ühinemisest – nagu on «vabatahtlikult» ühinenud ka kõik Kaukaasia rahvad, kes osutasid laienevale impeeriumile kõige südimat vastupanu. Alles hiljaaegu pühitseti suurejoonelise tsirkuse saatel Udmurdimaa 450. vabatahtliku ühinemise aastapäeva ning pidulike ürituste saginas unustati mainimata, et toonase vabatahtliku ühinemise käigus üle poole rahvast hävitati.
Küllap hävisid vabatahtlikult ka paljud rahvad, soomeugrilastest merjad, muromlased ja meštšeerid, keda tänaseks enam rahvana, keelena, kultuurina olemas ei ole (muidugi ei kao miski jäljetult, ka nende rahvaste kultuurielemente on hilisemas vene rahvakultuuris).
Pole kuulnud, et ka Briti või Prantsuse kolooniad oleksid impeeriumiga vabatahtlikult ühinenud või et hispaanlased vabastasid Ameerika seal elanud rahvaste käest. Silmakirjalikkuse aste on ilmselt ringkonniti erinev.
Aipini romaan räägib eelmise sajandi 30. algusaastate hantide ja neenetsite ülestõusust vene kultuuripoliitika ja nõukoguliku ideoloogia vägivaldse juurutamise ning nende rahvaste traditsioonilise kultuuri lõhkumise vastu. See on võimas hümn handi naisele, kes kaitseb viimseni oma lapsi, keda nõukogude karistussalklased järjest tapavad.
Meie professor Art Leete on sellest niinimetatud Kazõmi sõjast kirjutanud raamatuna ilmunud teadusliku käsitluse, aga kui meil oli Hantõ-Mansiiskis järjekordne soome-ugri suurkogunemine, läksid kaasa võetud raamatud miskipärast kaduma ja ilmusid välja alles siis, kui kongress läbi oli. Juhtub.
Petrovi romaan kõneleb 19. sajandil toimunud sündmustest, kus udmurdi talupoegi süüdistatakse inimohverdamises ja kus just mitmed vene haritlased, nende hulgas eriti vene kirjanik Korolenko, astuvad udmurtide kaitseks välja, ning kus lõpuks niinimetatud Multani kohtufarss siiski võidetakse, kuid mille tulemusel on suur hulk rahulikke talumehi kas otse hävitatud või sedavõrd traumeeritud, et nad jätavad maha isegi tolle Multani küla.