EKA maja saaga - vana vabrik Lamborghiniga

Rauaniit, Eugen Habermanni 1926. aasta projekti järgi 1932. aastal valminud eesrindlik tööstushoone. Foto: Pm

Eestis Kunstiakadeemia (EKA) on oma uue kodu otsingul käinud läbi pika tee ja jõudnud otsaga Kalamajja. Vana vabrikuhoonega seotud ootustest ja kartustest kirjutab kooli vilistlane, arhitekt Ike Volkov.

Peeter Tarvas oli kikilipsu ja vuntsidega härrasmees, prorektor, legendaarne arhitekt ja õpetaja, kes 1960. aastatel ERKI (kunstiinstituudi) uue korpuse ehitas ja vana rekonstrueeris. Meie kursus oli seal 1969. aastal esimene. Võimlat veel polnud, peod peeti vanas saalis, kus tantsimine lõpuks keelati – põrand vajus läbi.

Hoovis oli puumaja ja osa tunde peeti veel Laidoneri villas Õllepruuli tänavas. Tasapisi siginesid seintele maalingud, pidude jäljed, kitsas trepikojas tuli käia, külg ees, lõpuks avastasime ka lifti. Maja oli väike, aga oma. Öösiti käis professor Kuusik enne hindamisi teinekord vaatamas, kuidas meil läheb; ta elas lähedal ja elas kaasa. Energia kohvik oli ERKI filiaal.

Lennuki tänava garaažide taga jõime mõnikord odavat veini. Kesklinna võlud. Selles majas joonistas klassivend Jüri Okas diplomitööks instituudi tselluloosivabrikusse – väga hea, oma ajast ees lahenduse (praegu on sealkandis Fahle maja). Andres Alveri ja Tiit Trummali 1991. aasta projekt kooli laiendamiseks jäi realiseerimata.

Elu kulges. Kadunud Ando Keskküla unistas rektoriametis olles kitsaks jäänud majast kolida Patarei merekindlusesse. Noorpõlves oli ta ühe häppeningi tulemusena seal koos teiste praeguseks tuntud loojatega nädalakese veetnud, ilmselt olid mälestused eredad. Koos temaga seda võimsat kompleksi külastades vaatasime koridorides saalivate viimaste vangide vahelt uhkeid võlve, laiu treppe ja vahutavat merd trellitatud akende taga. Mõttel oli jumet ja perspektiivi, eriti praeguse aja valguses, kus Lennusadamast on saanud rahvusvaheline hitt, Kultuurikatlast on asbest välja tassitud, samas on ka Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum ja Eesti Disaini Maja, Noblessneri sadamast ja Volta tehasest saab seninähtamatu arenguala, kultuurikilomeeter kogub rännumeeste samme. Kesklinnast küll kaugevõitu, aga perspektiivne trammiliin ja linna avamine merele...!

Rektoriks sai Signe Kivi, kes karmi käega asja kallale asus. Kunagiste vangide karjed ja veri seintel välistasid Patarei. Oma krunt kesklinnas ootas tegusaid käsi. Kinnistu detailplaneering ei vastanud visioonile, suurenenud nõudmistele ega rahvusvahelisele haardele. Tükk aega töötati suure raha eest välja peensusteni lihvitud võistlustingimused rahvusvahelise konkursi jaoks, ruutmeetreid aina lisandus, perspektiivitundega. Võistlustingimusi laaditi alla 3200 korda.

Tähtajaks, 28. veebruariks 2008 laekus 96 tööd enam kui 25 riigist.

Konkursi tulemus oli üllatav: võitis töö, mis mitte kuidagi ei vastanud tingimustele! Žürii leidis, et Art Plaza on parima arhitektuurse kontseptsiooniga, elegantse välisilmega ning inspireeriva siseruumiga. Projekt on veetlevalt lihtne, samas kütkestavalt nüansirikas. Otsuse langetamisel oli žürii jaoks oluline jätkusuutlikkus: Art Plaza plaane on võimalik tehnoloogiliselt paindlikult muuta, mis tänu konstruktiivsele loogikale võimaldab vajadusel kasutada erinevaid lahendusi.

Samuti olevat töö pikas perspektiivis pakutud projektidest üks soodsaimate ehitus- ja halduskuludega. «Autorid on julgelt eiranud võistlustingimustes hoonemahtude paigutamiseks soovitatud «ruumiümbrikku». Kuid erinevalt teistest sama tee valinud osavõtjatest on sellega saavutatud tundlik linnaehituslik lahendus ning elegantne ümbritsevaga suhtlev arhitektuurne vorm, mis kokkuvõttes õigustasid võetud riski ning tõid võistlustööle edu. /.../

Tallinna kesklinnas domineerivas kaoses eirab Art Plaza vapralt etteantud tingimusi ning soovitab rajada vaikse, rahuliku ja täiusliku torni, mis võtab enda alla vaid poole krundist, avades linnaruumi 4000-ruutmeetrise väljaku Tallinna südames, mis hakkab Tallinna kesklinnas silma paistma erilise paigana. /.../

Hoones viibimise kogemus võib sarnaneda eluga ruumilises skulptuuris. Korruste pindala on ca 1600 m2, konstruktiivne lahendus lubab paindlikke kasutusvõimalusi. Keskendumus ja suhtlus on ühendatud kaunis arhitektoonilises duetis. Hoonel on potentsiaali kujuneda rahvusvaheliselt tunnustatud meistritööks, mis meelitab inimesi kogu maailmast kaema tuleviku kunstiakadeemiat – rahulikku skulptuuri Tallinna kesklinna ruumilises kaoses. Projekteerimise käigus tuleb siiski funktsionaalne skeem ja ruumilahendused põhjalikumalt läbi töötada. /---/ Täpsustamist vajab, milliseks kujuneb tegelik liftide ja tehnokommunikatsioonide vajadus hoone südamikus. Võistlustöös kavandatud südamik on ilmselgelt liiga väike. Töökodade ja õpperuumide tehnoloogia tuleb üle vaadata ja projekteerida ruumide funktsioonidest lähtuvalt,» seisavad protokollis kaunid ja ka vastuolulised sõnad ja seisukohad.

Aprillis 2010 algas vana hoone lammutamine. Viimane pidu seal oli nostalgiline ja ka kurvavõitu.

Olen olnud paljudes hindamiskomisjonides ja ikka seisukohal, et on kaks võimalust: otsime linnaehituslikku ideed – siis on väga vähe piiravaid tegureid – või otsime konkreetset lahendust etteantud tingimustele, ja siis on tingimused siduvad. Siin tekkis segapuder, mis lõppes kurvastavalt.

Liiga suur maht ei mahtunud ära. Üleolev asjaajamine protestiva naabriga ning vaevaline ruumiprogrammi vähendamine maksid kätte. Ja asjade kulust ette tõttamine tõi kaasa avara parkla kesklinna ja süüdistused raha vales kulutamises. City Plaza rentnikud naudivad veel kaua merevaadet.

«EKAs õpib hetkel üle 1300 tudengi, kellest mitmed täiendavad end õppetöö vältel väliskõrgkoolides,» teatab kooli koduleht. Vaatan: EKAs on neli teaduskonda, doktorikool ja avatud akadeemia. Vabades kunstides on animatsioon, stsenograafia, fotograafia, uus meedia.

Osavam ja tegusam Tallinna Ülikool sõidab oma uues majas juba tänapäevaste liftidega ja hoovil asub Balti Filmi- ja Meediakool, kus saab õppida filmi, televisiooni ja meediat, mis on seotud filmitootmise ja uue meediaga. Ehk oleks meie väikeses kahaneva rahvaarvuga vaesuvas riigis vaja mõelda sünergiale, optimeerimisele, koostööle, mitte pearahale.

Ehk on mõtet kino valdkonnas koopereeruda BFMiga? Mõtlen aina, kui mitut flöödimängijat jaksab Eesti inimväärselt ülal pidada. Mitu filmi teha? Mitut teatrit, mitut koori, mitut orkestrit rahastada?

Muusikaakadeemia soovib laieneda, balletikool, Georg Otsa nimeline muusikakool ja muusikakeskkool on keerulistes tingimustes. ERR igatses uut maja ja raiskas mõttetult miljoneid, kuigi oma hoone kinnistutel oli ruumi küll. Iga juhi ja ministri suur unistus on kopp maasse lüüa. Kinnisvaraarendus on magus.

Viimase uudisena selgus, et mitu remonti üle elanud rahandusministeeriumi omal ajal kaasaegne hoone on kõlbmatu ja lausa ohtlik (seda rohkem ilmselt maa-aluse parkla puudumise pärast). Ja siis ehitatakse pea samasugune hoone uuesti üles, et see varjaks uut mahtu lastestaadionil. Kuidagi rumal. Selge, et ministeeriumide koht pole vanalinnas, aga miks korralik asi ära visata, maha lõhkuda?

Uut ehitusõigusega vaba krunti leida pole Tallinnas lihtne. EKA-le sobivat maja seda raskem. Variante pakkusid masuaegsed kinnisvaramehed vahepeal mitu. Kui Tondi kasarmute ümbert betoontara lammutati, unistasin EKA kampusest seal. Aga juba hilja.

Hiljem mõtlesin Seewaldi kaunile pargile, imelistele juugendmajadele. Omanik ju riigi sihtasutus PERH, asi see siis ministeeriumide vahel asi ära klaarida. Võrdne kaugus Õismäelt ja Mustamäelt ning kesklinnast, magistraali ääres.

Paraku pole kaks põlenud ravikorpust Merimetsas ainsad mured. Ajaloolises Seewaldi kompleksis on 16 riikliku kaitse all olevat ehitismälestist, millest mitu on väga kehvas seisukorras. Paraku pole haiglal raha mälestiste restaureerimiseks, tema funktsioon on teine. PERH punnitab pikka aega kogu alale detailplaneeringut teha, et saada oma maadele ehitusõigust ja need siis võõrandada, kuna patsiendid koondatakse Mustamäele. Asi aga ei edene, kunagisest arhitektuurikonkursist on möödunud õige mitu aastat. On loodust, on ajalugu, on uusi arenguid!

Noored arhitektid, planeerijad ja restauraatorid, disainerid ja mööbelsepad saaksid oma oskusi tegelikkuses viimistleda ja tulemusi looduses näha. Sobiv eraldatus, samas tõhus sünergia hoonete ja arenduste vahel on ideaalne keskkond kaunite kunstide arenguks! Nõnda mõtlesin mina. Ja ütlesin ka välja. Selge, et kallis. Selge, et muinsus. Selge, et variant jäi kõrvale.

Veel: Sitsi mägi ja Balti manufaktuur on imeline koht. Selle arendamine viiks ehk välja mõttetu ligi kahe sajandi vanuse manööver-raudteede puntra, mis oma naftarongidega on Tallinnale viitsütikuga pomm.

Mulla tänava keskkooli läksin Balti jaamast üle raudtee maade, mööda Kalinini-nimelisest tehasest (praegu loomelinnak F-majaga). Vahel viis tee linna ja eriti Toompea nõlvalt paistis üks kaunis hoone – tehasehoone Punane Koit. Ja teine – Balti jaama juures suur elumaja Lembitu kinoga (algse nimega Diana), mis avati 1935. Ja siis Kalma saun ja koolimaja selle kõrval. Elektrijaam. Kõik ilusad majad. Salme tänava «uus Tomp» kui kilpkonn tikukarpide keskel, sammastikud ja kõmisev akustika, pensionäride ringid ja hullud tantsupeod, kust lahkudes Kalamaja pimedatel tänavatel peksa võis saada.

Eugen Habermanni 1926. aasta projekti järgi 1932. aastal valminud vabrik Rauaniit (Punane Koit, Suva) oli äärmiselt eesrindlik tööstushoone avarate tootmissaalide ja kaarjate trepikodadega, vanim osa on tänaseks ka muinsuskaitse all, suurema osa kompleksist moodustavad aga eri ­aegade juurde-ehitused, veel täiesti kasutatavad.

Töölisi oli vabrikus parimatel aegadel üle 700, lisaks masinad, kinnistu suurus 4429 m2, kasulikku pinda ehitisregistri andmetel 14 152 m2. Ja maa kuulub Riigi Kinnisvara ASile. Üks riiklik värk puha. Asukoht on rahvusvahelisele kõrgkoolile suurepärane – meid varsti Euroopaga ühendav Balti vaksal, sadam, mis toob õpilasi ja professoreid põhjamaadest, üle trammitee (mis meid peagi lennujaama viib) kõrguv Toompea ja all-linn lisamas identiteeti ja ajalugu. Praegu kultuurinoorte hulgas ülipopulaarne Kalamaja kindlustamas tagamaad.

Tõsi, kesklinna pubid, kaubakeskused, tšillimine ja hängimine jäävad teispoole vanalinna, mis on juba mitmes noores arvamusliidris vastuseisu tekitanud. Et kultuur ja selle õpetamine lohistatakse avalikkuse silme alt ära, marginaliseeritakse, ja seda tehakse salakavalalt, kasutades lepingu institutsiooni ja asjaõigust kui sellist, mis justkui hävitab meie põhiseaduslikud väärtused. Kinnisasjal on kaitsemehhanismid, rahvuskultuuril kui kinnisasjal paraku mitte nii väga.

Kõik see kokku on kapitalismi ja kinnisvarahaide salakaval pealetung. Ja sellega kadus võimalus määratleda kunstiharidust vabariigi jaoks prioriteedina. Ja lõpuks kooli likvideerimine pikemas perspektiivis. See kõik viib EKA 1300 meetrit unustuse poole. Meil peavad olema prioriteedid, mille juures me ei paindu suuremate struktuuride mõjutuste ees. Kultuuriinimesed on võrdsustatud pronkssõduriga.

Need kõik on väga karmid ja keerulised sõnad arhitekt Indrek Rünklalt. Ent ei sõnagi ka vigadest, mis protsessi käigus tehti. Et miks ikka nõnda läks.

«EKA-l pole ühtki põhjust Tartu mnt 1 krunti käest ära anda. Kotzebue on Alaska küla, kus elab 2010. aasta rahvaloenduse andmeil 3201 inimest. EKAt on aegade jooksul varemgi «Loode-Arktikasse» saadetud. Seni pole läinud,» lisab Veronika Valk Sirbis. «Sest tõepoolest, kui riik on ikka juba nii vaene, et peab kunstnikke koorima, siis tuleb tõele näkku vaadata ja endale tunnistada: me ei jaksa (ei viitsi) neid juurde koolitada. Jagame varad parem omavahel ära... Ja need ohmud, kes tahavad kunsti õppida, las nad lähevad välismaale. Seal on koole küll ja veel... EKA ei tee Riigi Kinnisvara ASiga head diili. Vastutasuks «sukavabriku» ehk 6,9 miljoni eurose kinnistu eest Kotzebue tänaval antakse RKASile lahkelt ära peaaegu kogu EKA vara (sh kuuldavasti Tartu mnt 1 krunt), kuigi juba ainuüksi Gonsiori 8, Suur-Kloostri 11 ja 11a, Raja 11 väärtus kokku on 9 miljonit eurot.»

Selline asjatundlik kinnisvaraanalüüs, mina pole kursis. Ei räägita remondirahast, betooni hinnast. Oh seda sarkasmi, oh neid metafoore! Veider on see, et nihkumine kultuurikilomeetri poole on surmahoop kultuurile...

Veel kodulehelt: miks ei tehta Tartu mnt 1 kinnistule kehtiva detailplaneeringu raames endisest poole väiksemat hoonet niimoodi, et see ei varja Tartu mnt 7 päikest ega ohusta vundamenti – näiteks Gonsiori tänava poolsesse külge? Detailplaneeringu maht annab ju piisavalt ruumi, et naabri soovid ja mured rahuldada. Kas keegi on üldse seda analüüsinud? (Küsib Inga Raukas, 23. september 2013.) Ilmselt on põhjuseks konkursi eufooria....

Endine Projekteerijate maja Rävala puiesteel müüdi mõni aasta tagasi maha, ka sinna oleks saanud EKAt arendada. Õieti puudutab see kogu akadeemia kvartalit, millest järel veel raamatukogu, ja kus EKA osaliselt pesitseb. See kõik näitab teatud mõtlematust ja koordineerimatust kinnisvararindel.

Pean ütlema, et Riigi Kinnisvara AS kõlab kuidagi hirmuäratavalt küll. Neil on kenad põhjendused, visioonid ja missioon: «Me väärtustame kinnisvara ja sellega seonduvat keskkonda ning anname oma kliendi kasutusse vara ning keskkonna, mis oma funktsionaalsusega vastab tegevusvaldkonnast tulenevatele vajadustele. Koondades kogu kinnisvaraalase tegevuse ühte äriühingusse, on võimalik optimaalse kulutuste taseme juures ökonoomseima tulemuse saamine. Läbi ühtse juhtimise saab riik suunata ressursse tasakaalustatumalt temale kuuluva kinnisvara seisukorra säilitamiseks ja parendamiseks.

/---/ RKASi asutamine ei ole käsitletav kui riigi järsk sekkumine kinnisvaraturule, see ei moonuta kinnisvaraturgu. Vähetähtsaks ei saa pidada ka asjaolu, et üks riigijuhtimise funktsioonidest suunatakse eraalgatusel põhinevaks. See soodustab riigisektori osakaalu jätkuvat vähenemist.»

Äriettevõtte-aktsiaseltsi ülesanne on teenida maksimaalset tulu. On palju näiteid, kui kulude optimeerimine RKASi tellitud arendustes on viinud loovuse kadumisele, arhitektuuri kärbumisele. See on paratamatus. Seetõttu teebki areng ärevaks. Mida muud kui kasumit soovib RKAS EKA abitust olukorrast? Ja renoveeritud pindu rentides saab juba turuhinnaga kaubelda. Muidugi pole ma lepingut näinud, valutan lihtsalt südant...

Jalutan ümber vabrikuhoone. Metsviinapuudesse keerdunud vihmaveetorud, pragunev krohv, ammu pesemata akendes on näha üksikud tuled. Vabrikul on kindlasti suuri reserve, sukavabrikant Saarestik tutvustab õhinal Lamborghinit (mitte autot, vaid kudumismasinat). Automaatika. Juhtmete ja torude rägastik. Üksikud higi pühkivad prouad. Sissepääsuruumide madalad laed.

Kasutamata korruste miljöö on sarnane EKA maja lammutuseelse staadiumiga. See kõik on siit varsti kadunud, hoone lööb õitsele. Vabrikule on kehtestatud ajaloolisi eritingimusi ja loodud rekonstrueerimis­eskiise mitmel korral, on olukorda analüüsitud ja konstruktsioone hinnatud, eks see kõik ole tubli eeltöö.

Kompleks on kihiline, inspireeriv, sisehooviga. Vana viiekorruselise hoone kujunduses on näha ekspressionismi, ka funktsionalismi elemente. Läbimõeldud, hästi proportsioneeritud fassaadid, kiilukujulisest krundist tingitud huvitav plaanilahendus. Arhitektuuriteos. Paraku pole hajumisväljakut, esinduslikku sissepääsu, parklaid. Midagi tuleb kohendada, midagi rekonstrueerida.

Kõnniteed on kitsad, see-eest Põhja puiestee on avar ja kahekordse puudereaga. Ja vabrikuga piirneb tühi kinnistu Põhja pst 5, tõsi, eravaldus, tõsi, elamumaa. Ja Kotzebue tänaval väikesed puumajad, mis varem või hiljem arengutele jalgu jäävad. Maksuameti vana kontorihoone, mis ootab rekonstrueerimist – miks mitte kortermajaks, professoritele ja üliõpilastele mõeldes. Samas kõrval Balti jaama turu, raudteealade ja loomelinnaku arendused. Milline potentsiaal!

Unistada võib. Vabriku avarad kõrged masinasaalid on nagu loodud inspiratsioonituhinas kunstnikele ja nende hurmavatele modellidele. Ka 1960ndatel lisandunud saalid on valged ja avarad, 1980. aastatel ehitatud pääsla, kontor ja söökla on akadeemia jaoks kasutusväärtuseta ja need lammutatakse, nagu aru saan, ilmselt sinna tuleb ka peasissepääs. Mõtestamist vajab väidetavalt kahemeetriste betoonseintega varjend, soklikorrus avarate akendega, vertikaalsed ühendused, osakondade grupeerimine, töökodade paiknemine. Piiravaid tegureid on palju.

EKA ja RKAS sõlmisid 18. septembril 2013 lepingu uue õppehoone ehituseks vajalike eeltoimingute tegemiseks.

RKASi juhatuse esimehe Jaak Saarniidu sõnul on ülikooli vajadusi, juriidilisi ja majanduslikke aspekte arvestades hoone variantidest kõige sobivam ka seetõttu, et sinna on võimalik rajada EKA uus õppehoone optimaalse ehitusmaksumusega ning akadeemia üüri- ja halduskulud vähenevad võrreldes praegusega ligi 30 protsenti.

«Meil on väga täpsed arvutused miinimummahu peale, kui palju on meie õppetöö jaoks ruumi vaja, aga koos RKASi spetsialistidega jõudsime järeldusele, et mahume ära siia,» märkis EKA õppeprorektor Andres Tali.

Elu näitab, et sellesisulised prognoosid ei taha täituda. Taas ootavad ees väitlused ruumiprogrammi üle. Muinsuskaitse. Projekteerimine. Kooskõlastamine. Sukatööstuse väljakolimine. Riigihanked, odavpakkumised, vaidlustamised. Lammutustööd.

Rekonstrueerimine on kõige salakavalam raha- ja ajaröövel, suures osas ennustamatu. Selge see, et kesklinn vajanuks innovaatilist tänapäevast arhitektuuriteost, tasakaalustamaks Viru keskuse odavat tsementplaatidest lahendust, millel samuti kunagise võistlustööga midagi ühist pole, nagu pole suures osas paraku ka EKA võistlustöö arendatud variandil, mis kõigest hoolimata arhiivi rändas. Igal juhul hoidkem pöialt. Sukavabriku variant on arvestatav, ilmselt paremuselt teine.