Doris Kareva: milleks meile ilukirjandus?

Doris Kareva
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Luuletaja Doris Kareva Postimehe arvamusliidrite lõunal.
Luuletaja Doris Kareva Postimehe arvamusliidrite lõunal. Foto: Peeter Langovits

Kirjanik Doris Kareva vahendab värskes Sirbis 27. septembril Tammsaare muuseumis toimunud mõttevahetust teemal «Milleks on meile vaja ilukirjandust?»

27. septembril muundus Tammsaare muuseum teaduskohvikuks, kus leidis aset mõttevahetus teemal «Milleks on meile vaja ilukirjandust?». Kohale oli tulnud üllatavaltki palju huvilisi, kelle puhul võis esiteks eeldada, et ilukirjandus läheb neile korda, ja teiseks, et neil on küsimusele ka vastus(eid). Kes mõtlesid «tõesti, milleks?», jäid mõistagi tulemata.

Päris sekti kokkutulekuks kohvikuõhtu siiski ei kujunenud – selleks esindasid kirjandusteadlase Maarja Vaino juhitud vestlusringis neuroteadlane Hendrik Luuk, kirjanik Jan Kaus, tõlkija ning kirjastaja Krista Kaer ja Emakeele Õpetajate Seltsi juhatuse esimees Aime Klandorf piisavalt erinevaid vaatepunkte ning ka publik lõi arutelus elavalt kaasa.

Mikk Sarv on väitnud, et maailma luuakse lugudega ja juhitakse juttudega. Juba selles lauses, tema kõlaski aimub omamoodi väge. Inimene on tõepoolest looline olend, oma laulu ülesleidmine, oma loo korrastamine on talle eluliselt vajalik. Ja see ei kehti üksnes üksikinimeste, vaid ka rahvuste kohta.

Kui inimene ongi oma ajutegevuse produkt, aistingutele reageeriv robot, nagu väidavad neuroloogid, siis kipub miski inimeses ometi selle vastu mässama. Nagu väitis Jan Kaus: inimese tähendus ei saa asuda kehas, kui, siis ajus. Kas aju võib olla siseuniversum? Mis saab sel juhul inimese hingest?

Doris Lessing on kirjeldanud, kuidas Aafrikas, aeglaselt AIDSi surevas külas janunetakse põllutööriistade ja õmblusmasinate kõrval üle kõige raamatute järele, kuidas inimesed on valmis tundide kaupa järjekorras seisma, et näiteks George Orwelli «Loomade farmi» lugeda. Ja vastuseks Jürgen Rooste krestomaatilisele küsimusele: «Milleks on meile vaja luulet?» meenub inglise luuletaja David Gascoyne, kes alustas Pariisis sürrealistina koos Salvador Dalí, Max Ernsti, Paul Éluard’i, André Bretoni ja Pierre Jean Jouvega. Ta sai Teises maailmasõjas haavata ja oli pikka aega koomas. Kui halastajaõde, kes teadvusetute haigete eest hoolitsedes armastas jõudehetkil omaette valjusti luulet lugeda, juhtus aga deklameerima üht oma lemmikluuletust, David Gascoyne’i «Septembripäikest», juhtus midagi arstidele seletamatut – lootusetuks tunnistatud patsient tuli korraga teadvusele. Enamgi veel – kõigile ootamatult elule ärganud luuletaja abiellus oma põetaja Judy Lewisega. 85. eluaastani elanud Gascoyne jõudis kirjutada veel mitmeid tekste, suundudes küll sürrealismist metafüüsikasse ja religioossusse.

Tänavu täitub veerand sajandit hõimupäevade traditsioonist. Seda pühitsetakse üle kogu Eesti: üles astuvad udmurdi, mari, mokša, karjala, vepsa ja saami muusikud. Minu lauale on jõudnud Ķempi Kārli luule­kogud salatsiliivi ja eesti keeles ning Arvo Valtoni vahendatud soome-ugri nüüdisproosa sari. Mis eriti rõõmustav, äsja asutati Tallinna ülikoolis Valdek Palli nimeline fond soome-ugri teaduse ja kultuuriprojektide toetuseks. See annab lootust.

Iga rahvakild säilib senikaua, kuni on lugu, mida temast rääkida, kuni on keel, mis tema häälel küsib: milleks ilu­kirjandus? Milleks hing?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles