Majandusteadlane Andres Arrak kirjutab värskes Õpetajate Lehes, et karjäärinõustamine alaku lasteaias.
Andres Arrak: karjäärinõustamine alaku lasteaias
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljuti reastas Äripäev Eesti esirikkaid. Kahtlemata on rikkuse edetabelid olulised ühiskondliku meelsuse kujundamisel. Nii nagu ka aasta ema ja isa, põllumehe ja sportlase aunimetused. Ka iludusvõistlustel on täita oma sotsiaalne roll. Huvitav, miks ei koostata tarkuse edetabeleid? Rikkuse puhul on alati põhjust kahelda, kas õnn peitub rahas või äkki on õnnetus raha puudumine. Kas kaks korda rohkem raha teeb kaks korda õnnelikumaks? Nii lihtne ja lineaarne see kindlasti ei ole. Hiljaaegu leiti kunagine vene esirikkur Londonis vannitoast end üles poonuna. Üks eesti rikkureid jõi ennast 44-aastaselt surnuks ja teine kukkus Bulgaarias õnnetult kaljunukilt.
Ja kõik ei peagi tahtma rikkaks saada. Ise olen karjäärinõustamise korras esinenud viimastel aastatel tuhandetele kooliõpilastele ja joonistanud neile nende tulevikku. Tavaliselt lõpetan järgmise mõttega: kui teile kunagi elus tundub, et teil on vähe raha − ja ma luban, et seda tunnet saab olema miljon korda rohkem kui seda teist tunnet −, on kõik rohkem või vähem vaimukad põhjendused, mis te suudate enda õigustuseks välja mõelda, taandatavad kahele väga prostale põhjusele − te kas olete loll või laisk. Ja kui need kaks asja juhuslikult kokku peaksid sattuma, on muidugi eriliselt kehvasti. Loll palun defineerida selles kontekstis – kui keerukas on see kaup või kui kallis see teenus, mida olete võimelised pakkuma.
Ühes Lõuna-Eesti koolis viibis saalis ka üsna palju õpetajaid. Jäin pärast öeldut vaatama nende nägusid. Need olid üsna paljuütlevad, et mitte öelda omapärased. Nad paistsid nuputavat, kumba kategooriasse nemad kuuluvad. Ma ei saanud jätta lisamata, et kallid õpetajad, kui teie oleksite tahtnud rikkaks saada, ei oleks te kunagi õpetajaks hakanud. Siis oleksite pidanud suunduma kas kinnisvara- või transiidiärisse.
Ent lapsevanema ja pedagoogina on mind pikka aega huvitanud küsimus, millisel ajahetkel sõlmib kasvav inimene endaga selle lepingu, kelleks ta saada tahab. Ma ei pea silmas kitsast konkreetset eriala, nagu disainer või keevitaja. Ma pean silmas kolme põhimõttelist suunda. Leping iseendaga seisneb selles, et ühel hetkel tuleb otsustada, kas tahad saada rikkaks, targaks või… õndsaks. Viimase alla paigutan ma kunstnike laua all üles kasvanuna kõik loomeinimesed ja muidugi Põrgupõhja uue Vanapagana.
Nokia kontserdisaali lavalt ütlesin sedasama umbes 700 abituriendile. Ja kohe tuli saalist ka oodatud küsimus: miks ma välistan võimaluse, et korraga võiks saada nii rikkaks kui ka targaks? Kahtlemata ei saa Eesti või maailma rikkaimad inimesed olla rumalad. Aga kui me defineerime tarkuse teed kui viimse tõe tagaajamist, siis läheb see raha tagaajamisest enamasti kauges kaares mööda. Rikkaks peab tahtma saada. Ja pealegi, ega me ju keegi ei tööta raha pärast, vaid ikka nende ilusate asjade nimel, mida saab raha eest osta. Ja loomulikult annab rikkus vabaduse. Just seepärast teebki raha puudumine õnnetuks.
Aga ühte asja tean ma küll: see, kes on otsustanud rikkaks saada, teeb hommikul silmad lahti, peseb näo puhtaks ja hakkab tegema hoopis teisi asju kui see, kes otsustas targaks saada.
See viimane loeb, kusjuures käskimata, meetrite kaupa raamatuid. Esimene loeb ka, aga äriühingu näidispõhikirju või raamatupidamiseeskirju. Nende kahe inimese päev on sisustatud erinevalt. Ja neid päevi on aastas 356, kümnes aastas… Sest kui jätame sõjad, katastroofid ja muud õnnetused (viimaste alla paigutuvad ka kehvad geenid) kõrvale, on tõsiasi, et keegi on täna vaene või rikas, rumal või tark, lugematu arvu valikute tagajärg. Eeldusel, et need on ikka minu enda valikud, mitte näiteks minu vanemate omad: «Oh, tal on nii ilus lauluhääl, las laulab viies kooris ning käib veel rahvatantsuansamblis ja viiulitunnis!»
Aga mis siis saab, kui mul ei olegi valikut? Mis saab siis, kui loodus on andnud mulle mingi olulise ande (mu enda peres üks selline suure algustähega olemas, sestap oskan üldistada)? Kirjeldatu on selles mõttes raske juhus, et see and on nagu raske veskikivi kaelas. See kohustab minema teelt kõrvale astumata. Ja see ei ole kerge. Miks? Aga sellepärast, et paremuselt kahesajas raamatupidaja Eestis või kolmesajas jurist teenib ilmselt piisavalt raha, et suhteliselt normaalselt ära elada. Aga kahekümnes laulja omas žanris võib juba nälga jääda. Maailma tippdirigendid ja -heliloojad, nagu ka disainerid või maalikunstnikud, on väga jõukad. Aga tipp on nendes loomevaldkondades väga kitsas.
Karjäärinõustamine on tänapäeval aktuaalne teema. Ent ühte asja tasub silmas pidada – karjäärinõustamine ei saa alata alles abituuriumis või gümnaasiumis. See peab algama juba lasteaias. Esimesed karjäärinõustajad on loomulikult vanemad. Aga ka lasteaiaõpetajad, emakeele- või matemaatikaõpetaja. Viimane peab mitte ainult õpetama matemaatikat, vaid ka seda, miks on matemaatika eluks vajalik.
Õnnelik ei pea olema üksnes lapsepõlv. Õnnelik peab olema ka kogu ülejäänud elu. See nõuab endaga hakkamasaamist. Viimane aga eeldab lihtlabast raha. Seepärast ongi rikaste esikümme palju tähtsam kui missivõistlus.