FOTO: Corbis/Scanpix

Praegu ilmub iseenesest väikesel Eesti raamatuturul nii palju kirjandust, et raskused üldpildi hoidmisega on kerged tekkima. Mitmed huvitavad uudisteosed jäävad vaat et sootuks märkamata. Mõnest räägitakse õnneks siiski piisavalt. Armin Kõomäe «Minu Mustamäe» (Tuum) on saanud korraliku vastukaja, kuid on huvitav, kuidas sellele teosele võib äsja eesti keeles ilmunud uudiskirjandusest leida mõnegi n-ö hingesugulase – Juan José Millási raamatu «Asjad kutsuvad meid» (LR, tlk Kai Aareleid ja Margarita Kuusmaa) ja Marcelo Birmajeri «Abielumeeste lood» (Tänapäev, tlk Eva Kolli ja Mariliin Vassenin). Hingesugulus pole ainult vormiline, kuigi kõik kolm teost sisaldavad lühivorme, Kõomägi ja Birmajer kirjutavad novelle, Millás veelgi lühemaid palasid, mida võib nimetada jutukesteks või proosaminiatuurideks.

Huvitavam on nende kolme autori sisuline ühisosa. Püüdes seda sõnastada, võib mõtteharjutusena jagada ilukirjandusliku proosa kaheks.

Üks osa kirjandusest püüab kirjutada elu «suuremaks», leides argisteski olukordades silmale nähtamatuid hoovusi, andes lootust ja lohutust. Selline kirjandus püüab näidata, et elu(s) on alati midagi sügavamat ja avaramat, kui parasjagu silmale paistab. See otsib kujutlusvõime abil võimalusi lugejaid nende keskkonnast kõrgemale tõsta, nende mõtteid tiivustada ja tundeid kergendada. See püüab avardada empiirilise maailma piire, nähtamatut nähtavaks nõiduda, substantsiks inimese kõikvõimas hing.

Sellise kirjutuse vastasjõuks on aga kirjandus, mis püsib empiirilise juures ning hindab lootuse ja lohutuse asemel pigem otsekohest soovi inimesi illusioonidest vabastada. Kombatava maailma avardamist võibki selline vaade nimetada tegelikkuse moonutamiseks. Hinge asemel uurib see sageli inimese kehalisust, püüdes näha tema meeleliste kogemuste, tajude tegelikkust. Sellise kirjanduse vapilauseks sobiks ütlus Muriel Barbery «Siili elegantsist»: «Me oleme füüsiliste nähtuste külmale determinismile allutatud loomad.» Üldjoontes võib öelda, et Kõomäe, Birmajeri ja Millási teosed liigituvadki sellise kirjutuse alla. Näiteks Juan José Millás paistab oma lugudega ütlevat, et kujutlusvõime moondab tegelikkust, kuna inimestel on kombeks oma kujutlusi tegelikkusele peale suruda, unenägusid ja aimdusi tegeliku tõe pähe võtta, illusioone füüsiliseks muundada.

Marcelo Birmajeri tegelaste valikud ja otsused on seotud konkreetselt seksuaalse ihaga – loos «Inimesed on elus» annab ema oma lapsele rahustit, et kõrvaltoas segamatult abielu rikkuda, mis ei takista minategelast sellist naist ihaldamast. Millás kirjeldab vanemate ja laste vahelisi seoseid just füüsiliste juhtumiste ja kogemuste kaudu – isa sülitab tänavale ning muutub selle füüsilise akti kaudu pojale võõraks. Kuigi Millás armastab esmapilgul uskumatuid metamorfoose, on need sageli kehalised, seotud just füüsiliste iseärasuste või toimingutega, seksuaalsusega sealhulgas. Seetõttu tundub, et mängulises jutukeses «Mis maksavad hinged?» on midagi programmilist: kurat ei taha enam hingi, vaid kehasid. Birmajerile omakorda meeldib kujundada karakterit mingi füüsilise veidruse kaudu, seda veidrust võimendades, paisutades: «Taksojuht noogutas sõnagi lausumata ja alles nüüd märkas Ribalta tema hiigelsuurt nina. See oli nii suur, et kui taksojuht pead liigutas, jäi mulje, nagu võiks ta kogemata tahavaatepeegli puruks lüüa» (lk 108).

Kõomägi rõhutab oma Mustamäe-lugudes samuti ühe piirkonna füüsilist muundumist. Loos «Kaunitar ja koletis» kirjeldab ta Mustamäe valgusfoore ja kõneleb nende «parastavast kollapalavikust» (lk 57). Võrreldes Mati Undi «Sügisballiga», kus kollaselt vilkuv foor pilgutas arhitekt Maurerile justkui sõbralikult silma, on toon diametraalselt muutunud. Kõomäe lugudes tuleb Mustamäele jõudmiseks sõita allamäge, lugudes kordub keldrisse laskumise motiiv. Kopad purustavad lasteaeda, kuulsad Tammsaare tee garaažid kangastuvad kalmistutena. Ühest linnaosast saab füüsilise allakäigu sümbol.

Kuid on veel üks asi, mis neid kolme autorit ühendab; miski, mis ei luba tõmmata otseseid või lõplikke paralleele camus’liku eksistentsialismiga. See on huumorimeel, mis väljendub armastuses groteski, iroonia ja ühiskondliku sarkasmi vastu. Enamasti sünnitab sarkasmi inimlike püüdluste naeruväärsus. Birmajeri jaoks on juba sekski omajagu groteskne: «Talle meeldis kõnnu ääres tuttkarakaarade või lõunakiivitajate keskel masturbeerida, tuues kuuldavale ebasündsaid karjeid, mis linde ehmatasid» (lk 141). Kui sai öeldud, et Millási huvitab kujutlusvõime kui tegelikkust moonutav impulss, siis käsitleb ta seda teemat kahtlemata muigega: «Jumal ilmutab end igaühe kujutlusvõimest olenevalt kõige ebaharilikumates vormides, muuhulgas paavsti kujul» (lk 72). Kõomägi armastab ja oskab sotsiaalset pila («tasuta kohv, kui ostate 16 sõõrikut», lk 138), aga temagi lugudes on kohati lausa pöörast inimkehade groteski – näiteks paastuva politseiniku ablas kakajunn, kes sooritab öiseid reide väljapoole mehe tagumikku. Selle näite varal võiks isegi väita, et kõnealused autorid suunavad suure osa oma kujutlusvõimest naljasoonde. Kui füüsiliste nähtuste determinism on külm, siis seda kirjeldav huumor keeb aeg-ajalt suure lustiga üle ääre.

Kirjandusest kõnelemise teeb ühtaegu raskeks ja toredaks tõsiasi, et saab teha küll üldistusi, kuid tervikut need enamasti ei kata. Selge, et Armin Kõomägi armastab groteskset huumorit, aga see pole kaugeltki kõik. Isiklikult pean «Minu Mustamäe» parimaks novelliks «Vilma Tammiku viimast surma», mis on üllatavalt lüüriline, magusnukker ja samas lootusrikka puändiga jutt läheduse võimalusest üksikuid inimesi tulvil linnaruumis.

Üldiselt tekitasid kõik kolm raamatut sarnase «järelmaitse» – palju lõbusaid ja omajagu pööraseid momente, juhtumisi ja karaktereid, aga üldmulje on pigem nukker. Lootust tiivustavale homsele ja lohutust raskele tänasele ei maksa neist teostest otsida. Samas võib paraneda ettekujutus inimesest kui fantaasiat ja lihalisust ühendavast kummalisest masinavärgist.

Raamatud

Armin Kõomägi

«Minu Mustamäe»

Tuum, 2013

272 lk
 

Juan José Millás

«Asjad kutsuvad meid»

Tõlkijad Kai

Aareleid ja Margarita Kuusmaa

LR 21–23,

Kultuurileht, 2013

168 lk
 

Marcelo Birmajeri

«Abielu­meeste lood»

Tõlkijad

Eva Kolli ja

Mariliin Vassenin

Tänapäev, 2013

224 lk