Andrus Laansalu

FOTO: Erakogu

Eelmise aasta juunis ilmus ajakirjas Science artikkel, milles Barcelona ülikooli antropoloogi Joao Zilhao juhitud uurimisgrupp väitis, et koopakunstiga on alustatud varem, kui me siiani arvasime. Nii umbes 40 800 aastat tagasi.

Sümbolitega opereerivale käitumisele viitavad küllalt suure tõenäosusega ka umbes kaks miljonit aastat vanad kivitööriistad. Aga nende ilmumine jääb siiski nii suurde ajalisse kaugusesse, et mingeid väga laia haardega järeldusi inimese materjale töötleva ja neid kindlate vormide järgi kujundava käitumise kohta teha ei saa. Koopamaalid on midagi oluliselt lähemat ja keerukamat. Kui vaadata, mida varane inimene on näiteks Chauvet’s või El Castillos seintele joonistanud, siis üks asi on küll isegi väikese süvenemisega selge. Need ei ole kohmakad kobavad katsetused. Pildilise kujutamise oskus on neis teostes formeerunud kujul olemas.

Võtke sinna kõrvale veel näiteks Hohlenstein Stadeli inimlõvi kuju. Ka selle vanuseks oletatakse tänapäeval umbes 40 000 aastat. Ka selles pole midagi kohmakat ega algelist. Selliste joonistamis- ja vormimisoskustega saaks tänapäeval vabalt sisse pea igasse kunstikõrgkooli. Ma ei ole selles arvamuses üksi. Julian Bell väidab oma kunstiajalooraamatus «Maailma peegel», et kui Picasso väljus 1940. aastal Lascaux’ koopast, olevat ta öelnud: «Me ei ole midagi juurde õppinud.»

Zilhao dateering annab võimaluse üheks üsna ootamatuks järelduseks (mille ta ka teeb). Neandertallane ei pruukinud selleks ajaks selles piirkonnas veel välja surnud olla. Seda küsimust arutatakse ja vaieldakse pidevalt üle, aga vähemalt teoreetiliselt on võimalik, et inimese kunstiajalugu ei alanud sugugi ainult meie liigi kujutavast tegevusest. See võib olla tekkinud meie esivanemate ja neandertallaste koostööst. Koostöö oleks see ka siis, kui peale, kõrvale ja üle joonistamine toimus mitmesaja-aastaste vahedega.

Igatahes suunab see meid kunstiajalugu (ja üldse kultuuri ajalugu) nihutatud raskuspunktidega uuesti läbi mõtlema. Mis siis, kui see algas tõepoolest kahe liigi paralleelse tegevusena ja me ei olegi sümbolkäitumise ainuomanikud? Kui oletada, et me kõrvuti eksisteerides oleks suutnud mingi trikiga üksteist maha löömata jätta (mida on küll raske eeldada), nii et oleks tekkinud hoopis kaks paralleelset kultuuri? Kahe mõtleva liigi samaaegsus tähendaks suure tõenäosusega hoopis teistsugust arusaamist maailma üldisest korraldusest. Isegi kui see läbisaamine oleks vaenulik, oleks märksa keerulisem tulla hallutsinatoorse idee peale, et inimene on pandud kõigi teiste liikide üle valitsejaks ja on neist kõigist kõrgem. Paljud suured religioonid oleks jäänud ilma oma kaljukindlast alusest, mille järgi määratleda inimene universumi keskpunkti loodud olendina.

Tõsi, ma pole selles osas liiga lootusrikas. Keelelise olendi võimekust luua ükskõik kui hallutsinatoorseid ja füüsilise tegelikkusega mittekokkupuutuvaid maailmakirjeldusi ei maksa alahinnata. Me oleme seda võimekust oma lugudes aastatuhandeid kuritarvitanud.

Kumbki liik oleks tõenäoliselt mõelnud välja oma religiooni ja hakanud selle nimel teist tapma. Meil siin, selles evolutsiooniharus ei paista kuidagi teistmoodi välja tulevat.  

Jah, võib-olla oleks pidanud rääkimise asemel joonistamise juurde jääma. Miski ei ütle, et sümbolkäitumine peaks tingimata põhinema sõnalisel keelel. Ainult et keeleliste olenditena seda olukorda me ette kujutada ei suuda.