FOTO: Repro

Kaks nädalat tagasi asus Peeter Espak minu isiku negativiseerimise abil otsima vastust orientalistide rahastamisprobleemidele Eestis. Minu isiku kaudne sidumine orientalistide granditaotlustega oli meelevaldne, sest ma pole neid eksperdina kunagi hinnanud. Espaki poolt fookusesse tõstetud TÜ usuteaduskonnas praktiseeritava teoloogia küsimus polnud halb, kui vaid akadeemilise teoloogia kohast tänapäeva teaduses ja ühiskonnas laiemalt arutledes poleks ta loonud nii ebameeldivat fooni. Teoloogiadoktor Tiit Pädami arvamuse sissetoomisega seoses jättis Espak aga lugejate tahtlikuks eksitamiseks viitamata minu vastusele «Soomlaste «tõrjesõda» ja venelaste «sissepääsupilet»», mis on kergesti leitav veebiajakirjast Meie Kirik.

Kristluse ajalugu käsitleva raamatu viimases peatükis piirdusin religioonisotsioloogilistele uurimustulemustele toetudes üksnes sekularismi ja pluralismi mõju üldisema kirjeldamisega lääne ühiskondade kristlusele, kirikutele ja teoloogiale. «Viimase religioosse inimese» või «viimase teoloogi» peatse ilmumise ennustamisega, mida mulle on kiriklikus meedias irooniliselt etteheidetud, ei ole ma oma raamatus tegelenud. Seepärast püüan alljärgnevaga avada intervjuus antud vastuste konteksti ja lõpetuseks peatuda põgusalt ka humanitaarteaduste erinevatest harudest koosneval ülikooliteoloogial.

Maailmas arvatakse praegu olevat ligi 38 000 erinevat kristlikku kirikut ja sekti. Kristlasi on maailmas praegu 2,27 miljardit ehk 33,2 protsenti kogu maailma elanikkonnast. Ligi 1,3 miljardit neist elab lõunariikides, kus kristlaste arvukus kasvab aastas umbes kaks protsenti, samal ajal kui see Euroopas umbes samavõrra aastas väheneb.

Halvasti käib Prantsusmaa, Saksamaa, Rootsi, mitmete Ida-Euroopa riikide, Läti ja Eesti luterlaste käsi, kus liikmeskonna kadu on olnud viimase kümne aasta jooksul nende kirikute seisukohalt hirmuäratav. Rootsi kiriku peapiiskopi Anders Wej­rydi hinnangul on olukord küll tõsine, aga mitte lootusetu, kuigi endine toompraost ja eetika dotsent Hans Börje Hammar leiab, et Rootsi 3384 luterlikust kirikust kasutatakse sadu ainult üks kord kuus ning sajad kirikud vajaksid remondiks nii palju raha, et arukam oleks need õhkida.

Euroopa ühiskondade tänapäevane religioossus väljendub väga diferentseeritult. Ajaloolane Hartmut Lehmann räägib sekularisatsioonist kui kirik­likkuse või kristlikkuse tagasitõmbumisest (Entkirchlichung, Dechristlichung), sakramentide ja usutunnistuste ning püha tähenduse või transtsendentsuse dimensiooni kadumisest.

Tänapäeva eurooplane ei tea enam päris kindlalt, millesse uskuda. Kristlus ei paku eurooplasele enam tingimata talle vajalikku maailmavaatelist autoriteeti ja religioossed riitused ei rütmista tema elu. Traditsioonilised ehk patriarhaalsed kristlikud õpetused õigest eluviisist (seksuaaleetika) on muutunud üha marginaalsemaks. Üle poole eurooplaste kooseludest rajanevad eelabielulistel ja vabaabielulistel suhetel. Abielulahutusega kunagi kaasnenud negatiivne stigma on ka katoliiklikes ja ortodokslikes kultuurides kadumas.

Kuigi Skandinaavias oleks võimalik rääkida luterlikest rahvakirikutest, võib sealsete kristlaste usku iseloomustada inglise religioonisotsioloogi Grace Davie sõnul pigem kuulumisena ilma uskumiseta (belonging without believing) või ka vikaar- ehk asereligioossusena (vicarious religion), mille all tuleks mõelda vähemuse religiooni, mida enamus ei mõista, aga kultuurilisest solidaarsusest johtudes tunnistab siiski omaks.

Aina vähem käib jumalateenistustel inimesi, kes väljendavad sellega oma isiklikku usku. Kiriku- ja koguduseliikmesusest loobutakse, sest sellele liikmesusele ei osata anda põhjendatud sisu, kiriku õpetused on kooliteadmistega vastuolus, mis «sunnib» elama samaaegselt mitmes erinevalt defineeritud tegelikkuses, kiriku hierarhialadviku õpetlaste sotsiaaleetilised otsused valmistavad pettumust, jumalateenistus kui riitus on kauge ja arusaamatu.

Sotsioloog Peter L. Berger on tõdenud, et religiooni ei saa enam vaadata kultuuri legitimeeriva alusena. Sekulaarse inimese religioossus on pluralistlik ja usk individuaalne ning lugupidav suhtumine kirikusse ei eelda jumalasse uskumist.

Šveitsi filosoof Alain de Botton kirjutab oma hiljuti ilmunud raamatus «Religion for Atheists», et meie aeg ei saa heaks kiita religioonide üleloomulikkust ja dogmade sisu, kuid siiski oleks kaotus suur, kui kõigest sellest loobudes loobuksime ka tarkusest, mida religioonid on osanud tuhandete aastate jooksul sõnastada. Nad on loonud ju korvamatuid psüühilisi ja sotsiaalseid mehhanisme, millest sekulaarselgi ühiskonnal ei tuleks lihtsalt niisama loobuda.

Inglise religioonisotsioloog Gordon Lynch tõdeb ühiskondades leviva uusvaimsuse kohta, et inimene kui uskumisvõimeline isikupärane indiviid tunneb vajadust ning julgeb usulisi traditsioone modifitseerida, neist loobuda või neid uuest teadmisest lähtudes ajakohastada. 21. sajandi alguse inimene leiab «püha» üha enam omaenese kogemustest, aga mitte kiriklikult õigeks määratletud kogemisviisidest. Inimese füüsiline meetod ja viis «püha» kogemisel on muutunud. Kui varem kogeti «püha» kirikus seistes või istudes, altariliturgiat jälgides ja jutlust kuulates, siis nüüd püüab inimene «pühaga» kokku saada rohkem oma keha liikumisele, kõndimisele, hingamisele ja venitusharjutustele tähelepanu pöörates. Sekulariseerumine ja pluralism on sünnitanud hulga uusvaimseid liikumisi.

Religioonisotsioloog Mark Chavese hinnangul oli Ameerika Ühendriikides 2008. aasta seisuga ennast usututeks määratlevate inimeste hulk ligi viiendik, kuid enamik sellesse rühma kuuluvatest iseloomustas ennast kui spirituaalseid, aga mitte religioosseid (spiritual but not religious). Vanal heal kristlikul Inglismaal, mis religiooni ja kultuuriajaloo professori Callum Browni hinnanguil suri 1960ndatel, identifitseerivad inglastest veel ainult umbes pooled ennast kristlastena ja nn usutute ehk mingit kindlat usku mitteomavate hulk on kasvanud 40 protsendini.

Sekulariseerumise lipulaev Prantsusmaa on selle kõrval aga täielik religioosne hübriid. 52 protsenti prantslastest peab end katoliiklaseks ja riik on kultuurilt katoliiklik, aga religioossete uskumuste levikult siiski sarnane ja võrreldav Euroopa protestantliku osaga. Kaheksa protsenti prantslastest on aktiivselt usukombeid järgivad katoliiklased, aga tervelt 70 protsenti matustest viiakse Prantsusmaal läbi katoliiklike tavade kohaselt ning olulisemad katoliiklikud pühad on riigipühad.

Prantsuse filosoof ja sotsioloog Edgar Morin on nimetanud Prantsusmaad katoliiklik-ilmalikuks (catho-laïque) riigiks. Euroopa majandus- ja võlakriisi religioosseid dimensioone analüüsinud Ameerika ökonomist Robert H. Nelson on jõudnud oma uurimuses aga järelduseni, et kogu Euroopa tulevik sõltub religioonist, uuest ühtsest sekulaarsest religioonist, mida võib nimetada «majandusreligiooniks» (economic religion) ja millel on Euroopa katoliikliku ja õigeusu kultuuriga riikide majandusele loodetavasti protestantiseeriv mõju.

Sekulariseerumine ja pluralism ei ole mõjutanud üksnes kirikute positsioone ja inimeste uskumistavasid. See on mõjutanud ka teoloogia kohta akadeemilises teaduses. Riikides, kus on omaks võetud sekulaarsed vaated, on teoloogia pea sajaprotsendiliselt ülikoolide õppekavadest eemaldatud.

Nii toimiti Prantsusmaal ja ka vanimates Austraalia ülikoolides. USAs ja Lääne-Euroopas on sekularismi kõrval teoloogiale enim mõju avaldanud pluralism, mille tulemusel lahutati riiklikes ülikoolides alles jäänud teoloogiateaduskonnad kirikutest, muudeti need filosoofiateaduskondade osakondadeks või siis jäeti iseseisvate teaduskondadena küll alles, aga õppekavad muudeti võrdleva religiooniteaduse õppekavadeks. Riiklikes ülikoolides avanesid mõnel pool teoloogiateaduskondade akadeemilised ametikohad ka kirikutesse mittekuuluvatele isikutele.

Teoloogiateaduskonnad ei õpetanud enam nn piibellikku kristlust ega praktiseerinud meelsushariduse andmist. Kirikute reaktsioonid selliste reformide suhtes viisid mõnel pool küll kirikute finantseeritavate konfessionaalsete koguduseteaduskondade loomiseni, aga kriitilist, arutlusele orienteeritud õpet see mudel siiski eriti ei soosinud. Seal aga, kus kirikud leppisid ja olid valmis tulevast kaadrit endiselt saama ülikoolist, tekkisid ülikooliteoloogia ja kirikute vahel pinged, peamiselt ajaloolis-kriitiliste uurimismeetodite rakendamise tõttu.

Keskseks küsimuseks kujunes: kui kaugele võib teadusega minna? Küsimus puudutas (puudutab endiselt) uurimustulemuste kasutuselevõttu ja ellurakendamist nn altariterritooriumil. Teoreetiliselt peaksid kirikud olema teoloogilise uurimistöö peamised ellu juurutajaid, kuid praktika näeb välja siiski teistsugune.

Liturgiaprofessor Gordon W. Lathrop tõdeb, et jutluse ja liturgilise teoloogia aluseks on sagedasti naiivsed või vananenud eksegeetilised teadmised. Teoloogia uurimustulemused ei jõua rakendusse või jõuavad väga piiratud ulatuses. Skandinaavias on kirik võtnud arvesse näiteks homoseksuaalsust puudutavaid teoloogilisi uurimustulemusi, aga Eestis näiteks mitte.

Taani religiooniuurijad Jens-André P. Herbener ja Philippe Provençal prognoosivad Taani luterlikule kirikule halbu päevi, sest juba pikemat aega tunneb kiriku lootus – noored – vähe huvi teoloogia vastu. Siiski pakuvad vanade keelte, religiooniantropoloogia ja kristliku kultuurilooga seotud õppekavad teoloogiaga tegelevates õppeasutustes suurt huvi. Spekulatiivsest filosoofilisest teoloogiast kui jumala persoonide sündimisest, sünnitamisest ja jumalike asjade uurimisest on saanud kultuurantropoloogia osa, milles tegeletakse inimese jumalatega ning antropoloogilisi elemente on toodud rohkesti ka inimese jumalanäolisuse teoloogilisse küsimusse.

Mis siis on teoloogia erinevate distsipliinide ühisobjekt? Mida teoloogias uuritakse, kui uuritava objekti (näiteks religiooni) tingimuseks on tegelikult püsida seletamatuna? Need teadusfilosoofilised küsimused ei ole kaotanud oma aktuaalsust ja on sekularismi kontekstis tõusetunud endisest teravamalt.

Ühiskond (kirikud), teoloogia ja ülikool on teema, mis võiks väärida ka üheks Euroopa sekulaarsemaks riigiks (religiooniteemade rohkus meedias ja parteide mäng religioosse sümboolikaga muudab väite küsitavaks) nimetatud Eestis vähemalt ühte arutelu.