Sõna muudab maailma

Tiit Ojasoo Foto: Andres Haabu

2004. aasta kevadel valiti Tiit Ojasoo Vanalinnastuudio direktoriks, kümme aastat hiljem kõlavad jutud, et teatris NO99 pole enam endist jõudu. Tõsi, ka 36-aastane mees ise tunnistab, et pärast kolm aastat tagasi tehtud «Ühtset Eesti suurkogu» pidi teater ja tema ise otsima vastust küsimusele, kuidas edasi.

Aga kõikidele teemadele, eriti mis puudutab kunsti, peab Ojasoo arvates arenemiseks natuke aega andma. NO99 on uut nägu proovisaalis alles otsimas, sest korrata see teater end ei taha.

«Loomulikult tuleb iga töö puhul olla kriitiliselt nõudlik, küsida, miks nii, kuhu teel. Eriti seda viimast,» arvab Ojasoo. «Aga see on väga parempoolsele maailmapildile iseloomulik, kui arvatakse, et esietenduse kuupäeval saab lavastus valmis. Jah, alati on mingi asi valmis, aga sellega ei lõppe ühegi lavastuse elu ja sellega ei lõppe ka mõtte realiseerimine. Tulemuseni, milleni algselt taheti jõuda, võib kuluda aastaid.»

NO99 filmi «Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha» oli valus vaadata, «Ühtsest Eestist» oli meeles emotsioon, aga filmis tuletati meelde kogu poliitikute valelikkust. Kuidas teie vaatate valimistele eelnenud valimispropagandale?

Mul on olnud see õnn, et olin peaproovidega hõivatud, seepärast ma eriti lehti ei lugenud ega tänaval ringi ei vaadanud. Loomulikult olen kuulnud sellest, teisest ja kolmandast. Parim, mida saan praegu Eesti heaks teha, on oma tööle keskendumine.

Mind on palutud kommenteerima tänast poliitilist olukorda, aga Ene-Liisi [Semper] ja teatriga oleme «Ühtse Eestiga» tegelikult kõik ära öelnud ja seda nüüd selle filmiga ka korranud.

Film on tõesti üsna masendav, sest ega midagi ole muutunud. Küsimus pole paraku mitte ainult Eesti demokraatias, vaid laiemalt demokraatias ja selles, mismoodi inimesed üldse koos eksisteerivad, siin pole küsimus, kas Savisaar või Ansip.

Ütlete, et saate Eesti heaks teha vaid oma tööd. Kas see pole vastuolus «Ühtse Eesti» sõnumiga?

«Ühtse Eesti» kõige laiem sõnum oli selles, et ärge arvake, et kui te poliitikaga ei tegele, siis poliitika sinuga ei tegele. Tegeleb, ja kuidas veel!

Küsimus on praegu selles, mida mina veel saaksin teha. Loomulikult lähen valima. Minu puhul lisandub ka kunstiline küsimus – kui oleme kunstiliselt teinud nii suure asja, siis me ei saa ennast korrata.

Olite suurkogu tehes 32. Sellest suuremat lavastust pole võimalik teha. Tabas teid pärast suurkogu loominguline kriis?

Ma ei tea. Põllumajanduses on kaks mõistet, ekstensiivne ja ekspansiivne põllumajandus – sa kas võtad järjest suurema põllumaa kasutusse või siis harid põldu paremini. Põllu paremini harimine ongi kavas.

Suurkogu tehes andsime endale väga selgelt aru, et me ei saa teist korda samasse jõkke astuda. Meie eesmärk ei ole publikumenu, seda on oluliselt lihtsam saavutada kui seda, et lavastused publikut/ühiskonda puudutaksid. Aga kui kaua aega ühte kohta puudutada, siis pole see enam puudutus, vaid hõõrumine, ja kunstilises mõttes on hõõrumise nimi didaktika, ja seda ei tahaks teha.

Teatris oled sa täpselt sama tugev, kui on sinu viimane lavastus, ja seda ka niikaua, kuni see viimane lavastus on aktiivselt mängukavas. Mõnes mõttes olen harjunud, et kogu aeg tuleb edasi minna.

Kas see oli siis tavaline lavastus?

Loomulikult mitte. «Ühtsest Eestist» üle saamiseks kulus mitu aastat. Et end inimesena kokku koguda, olen tegelnud muude asjadega, põhiliselt oma kursusega ja selle teatriga.

«Ühtse Eestiga» keerasime ka teatriga uue külje ette. Loomingulises mõttes on teatris mingi tiir ära käidud. Järgmist tiiru ette valmistada on keerulisem, valikud on täna oluliselt kitsamad, sest oleme palju ära teinud.

Tuleb end korrata?

Ei tule, veel on võimalusi. Näiteks uuendasime etendust «Iga eht südamelöök», mis pole menukas, aga on hea lavastus, ning eile (esmaspäeval – H. S.) tegime seda veelgi paremaks. Selles lavastuses on näha palju ­uusi võimalusi, aga nende võimaluste publikumenukaks tegemiseks kulub aastaid.

«Nafta» tegemisest mäletan, et tegime laval proovi ja mõtlesime, et issand jumal, nüüd peaksid näitlejad lava pealt otse publikuga rääkima. See tundus nii õudne, näitlejad olid šokeeritud. «Nafta» proovist «Ühtse Eestini» jõudmiseks kulus viis aastat. Kulub aastaid, enne kui uued mõtted ja vahendid saavutavad sellise jõu ja selguse.

Väga hea, et «Iga eht südamelöögi» välja tõite. Mulle meeldib see just seepärast, et lavastuse teises pooles olid selgelt näha proovisaali otsingud, tunnistasite avalikult, et ei tea täpselt, kuhu peate minema. See on aus lavastus.

Meil oli tollal väga suur vajadus leida ühine keel. Prooviperiood oli pikk ja proovid intensiivsed, aga kõik proovid lõppesid tõdemusega: seda me tegelikult oleme teinud, ärme seda tee, teeme midagi muud. Selline olukord ajas meid ka inimestena suhteliselt hulluks.

Kui valus on tugevate näitlejate trupist lahkumine (NO99st on lahkunud Andres Mähar, Sergo Vares, Jaak Prints ja Tambet Tuisk, truppi kuuluv Risto Kübar on teinud mitu rolli väljaspool Eestit – H. S.)?

Iga lahkuminek on väga valus, mis siin rääkida. Kui jätta kõrvale väiksed põhjused, siis iseenesest loomingulisest kollektiivist lahkumine on lihtsalt paratamatu.

Trupist lahkumised on olnud väga erinevad, ent ainult Mähar on läinud teise teatrisse tööle, temagi lahkus seepärast, et Tartu linn lihtsalt tundub talle toredam kui Tallinn. Põhiline äraminek on teatrist kui sellisest ja selle taga on see, et NO99 on olnud väga intensiivne. Mõnes mõttes oleme inimesed tühjaks pigistanud.

On teil süümepiinad?

Ei, ei ole. Kõik on olnud vabad inimesed, kõigil on olnud võimalik otsustada, kas ta teeb seda või mitte. Sergo Vares ütles väga kenasti, et NO99 ongi selline distants, et jooksed nii kaua, kui jaksad, ja kui ei jaksa, siis astud kõrvale.

Loodan, et need lahkumised on selles mõttes ajutised. Lahkumise küsimus on tegelikult laiem ja ka poliitilisem. Inimesed on muutunud. Valijad pole ka enam loll amorfne mass, kes ei tea midagi, kes pole mitte midagi näinud jne. Valijaks võib olla ka inimene, kes töötab pool aastat Londonis ja pool aastat Eestis, ning talle tuleks väga teistmoodi põhjendada, miks ta peaks Eestisse makse maksma või siin elama. Neile ei piisa pirukate ja pastapliiatsite jagamisest.

Poliitilise debati põhiline ebaõnnestumine on jätkuvalt kõige rumalamale massile orienteerumine. Mass, jah, on olemas, aga kui me kõige lollimatega tegeleme, siis üldine tulemus ja riik kannatab.

Aga tulles teatri juurde tagasi, siis NO99 tehes tahtsime teha repertuaariteatrit ja repertuaariteater ta ka on. Samas repertuaariteatrit hoida on iga päevaga järjest ja järjest keerulisem. Sest see on kõige kallim teatri tegemise vorm, seal töötab jube palju inimesi.

Armastatakse rääkida, et NO99 näitlejad lahkuvad, jah, see on kurb ja traagiline, kuid kui pöörame pilgu Eesti Draamateatrisse, siis näeme, et sealtki on noored läinud, Vanemuine on täiesti tühi, Ugalast ja Rakverest tullakse kogu aeg ära. Ühelt poolt on inimeste liikumine normaalne ja teiselt poolt on toimunud ka mingisugune muutumine mõtlemises.

Inimestel on valikuvabadus, see on ilus ja õige. Aga kuidas ja kuhu tõmmata piiri valikuvabaduse ja isiklike tahtmiste allasurumise vahele? Ilmselgelt igasuguses ühiskonnas – teater on aga ühiskonna mudel – eksisteerimiseks pead oma tahet kogu aeg alla suruma. Kuskilt aga läheb piir, kus sa enam ei saa ega taha.

Ma ei tea, miks teistest teatritest ära minnakse, kas isiklikud või struktuurilised põhjused. Meie puhul on kindlasti põhjuseks intensiivne töö ja võib-olla mingitel hetkedel, kui oleksime suutnud hobuseid ohjeldada ja teha pause, siis ilmselt oleks praegu meie elu natuke rahulikum.

Risto, Sergo ja tegelikult ka Tambet, tegelikult kõik meie näitlejad, kaasa arvatud mina ise ja Ene-Liis ja Eero Epner, ei peaks Eestis töötama. Mina võiksin järgmised kaks hooaega töötada Saksamaal ja Venemaal, tehes neli lavastust hooajas. Aga ma väga tahan Eestis töötada, mulle meeldivad siinsed inimesed, see publik.

Eestis on repertuaariteater teatri alustalaks. Aga vajame me repertuaariteatrit?

Repertuaariteatrit tuleb hoida. Teatrikunsti kui sellist on võimalik teha vaid repertuaariteatris, see on ainuke koht, kus näitleja ja lavastaja saavad areneda. Projektiteater on alati kõige-kõige tugevamatele.

Detsembris esietendub Hamburgi Thalia teatris teie lavastuses Andrei Ivanovi ülimalt mõjuva romaani «Hanumani teekond Lollandile» dramatiseering. Miks just see materjal?

Mul pole mõtet minna Saksamaale «Fausti» tegema, seda enam, et nad just tegid seda ja said selle eest aasta parima lavastuse tiitli.

Siin on mitu põhjust, alustades materjalist endast, see pakkus mulle pinget, ja lõpetades teemaga, milleks pole ainult põgenike olukord, vaid pigem maailmas pidepunktita olemisest, elamisest. Pealegi on Lolland Hamburgist kiviga visata ...

«Pedagoogilise poeemi» (eelmise aasta märtsis tõi Ojasoo Thalia teatris välja sealse trupiga «Fuck your ego!», mis põhines «Pedagoogilisel poeemil» – H. S.) tegemisel põrkusid minu ja näitlejate maailmad. Paljudele tundus Anton Makarenko tekst ebameeldiva kommunistliku inimhävitajaliku mõtlemisena, mida see minu arust pole. Usun, et «Hanumani teekond Lollandile» on neile temaatiliselt oluliselt lähemal.

Mind intrigeerib mõte, kuidas heas toitumuses saksa näitlejad vaatavad olukorda, kus sul ei ole mitte midagi, kuigi sul on hea haridus, pole sul ühtegi väljavaadet, sa suudad küll suurepäraselt maailma mõtestada, aga sa oled täiesti näljas.

Ivanovi romaani ümber oli vaidlus, et kas vene keeles kirjutava Eestis elava autori raamat on eesti kirjandus või ei. Kas teie ja Ene-Liis Semperi lavastus Saksamaal on eesti teater?

Ma pole sellele mõelnud.

NO99 «Ilona. Rosetta. Sue» lavastas sakslane (Sebastian Nübling – toim), laval on rahvusvaheline trupp, lavastuses kuuleb vaid paari lauset eesti keeles, enamik teksti on inglise keeles – kas see on eesti lavastus?

Eesti teater ei tähenda kindlasti eesti keelt. «Popis ja Huhuus» ei räägita üldse midagi ja Verdit lauldakse Estonias itaalia keeles.

Mina otsiksin eesti teatrist pigem näitlemise kvaliteeti või teatrile lähenemist.

Üks, mis kindel, et kui läheme Ene-Liisiga Hamburgi, siis me ei lähe sinna saksa teatrit tegema. «Ilona. Rosetta. Sue» ja «Kolm kuningriiki» on kindlalt eesti teater, sest need on eesti teatri poolt välja toodud, mis puutub aga näiteks Risto Kübaraga lavastusi Münchner Kammerspieles, siis see pole eesti teater, seega pole ka «Hanuman». See, et ma lähen Hamburgi, see on seik eesti teatri elus, sest ma plaanin tagasi tulla.

Seni on Eestis tehtud eesti teatrit vene keeles, nüüd tegi NO99 peaaegu et ingliskeelse lavastuse. On see mingi piiri ületamine?

Eestlaste hulgas on neid, kes oskavad inglise keelt rohkem kui neid, kes oskavad vene keelt. Keele küsimus pole sugugi nii tähis.

Rahvusvahelisus annab võimaluse saada kokku huvitavate inimestega. Oluline on, et ideed vahetuvad. Mis keeles sealjuures räägitakse, pole oluline, Verdi puhul sa ei tunne ju muret, et miks see pole eesti keeles.

Loomulikult nõuab võõrkeelne teater teistsugust eelhäälestust, seda on ka publikul kohati raske jälgida. Kui vaatasin esimest korda Saksamaal teatrit, siis tuli ikka uni peale. Aga täna võin vaadata teatrit keeltes, millest ma midagi aru ei saa. Näiteks käisin Riia Uues Teatris vastamas Ivan Bunini «Hämaraid alleesid». Soovitan! Sõitke seda vaatama, täiesti suurepärane lavastus, mis sest, et läti keeles.

Teie kursus lõpetab tuleval kevadel lavaka. Nädal tagasi esietendus teie ühistööna «Enesetapja», see oli väga hea, kiidaks eriti peaosalist Jörgen Liiki. Teie esimest avalikku ühist tööd, «Pedagoogilist poeemi» vaadates olin teie peale väga kuri, sest olite ületanud kõik piirid. Te olite noored tükkideks lammutanud. Olete te õppetöö ajal noortele liiga teinud ja neid liialt lammutanud?

Kõik lavakooli olulised õppejõud on rääkinud põhimõtteliselt ühte: kui sa tuled kooli, siis sind õpetatakse uuesti istuma, käima, sööma. Kõik, mida noored 18–20 aastaga on õppinud, lammutatakse ja selle asemele hakatakse ehitama näitlejat.

Selleks et saada näitlejaks, õpetame erinevaid tehnikaid ehk häält, plastikat, teksti mõtestamist jne, aga paratamatult minnakse ka isiksuse kallale. Selle lammutamise juures on tähtis, et uue maja peab näitleja ise ehitama, ta peab aru saama, millest ta koosneb.

Mis puutub noortele ülekohtu tegemisse või väärkohtlemisse, siis selle kooli ja elukutse probleem pole mitte selles, et keegi kohtleb kedagi liiga palju või keegi tegeleb kellegagi liiga palju. Näitleja elukutse traagika on see, et mitte kunagi ei tegeleta sinuga piisavalt, mitte kunagi ei saa sa piisavalt tähelepanu, kunagi ei pühendata sulle piisavalt aega.

Ma ei arva, et oleks neid kuidagi ülekohtuselt kohelnud sellega, et olen neilt palju nõudnud.

Kui palju peab näitleja olema nõus end alasti rebima, mitte riietest, aga just hingeliselt?

Kui tahad olla suur näitleja, siis pead seda tegema. Bertolt Brechtil on väga ilus mõte, täpset tsitaati kahjuks ei mäleta, aga et sa ei pea higistama mitte oma lihastega, vaid südamega. Sa pead iga kord mängu panema ka südame. Selle tulemuseks võib süda ka väga haigeks jääda ja ära väsida. Ainult siis, kui sa seda teed, ainult siis on võimalik teha kunsti, mis puudutab. See on nii lihtne mõte, millest me kõik intellektuaalselt aru saame, aga kuidas seda tegelikult teha, selles on suur küsimus.

Minu kursuse noorte enda otsus ja kurb saatus on olnud see, et nende kursuse juhendaja on Tiit Ojasoo. Ainuke võimalus õppida, on minna oma õpetajaga kaasa. Sul võib olla halb õnn, et sul on s*** õpetaja, siis pole midagi teha, aga kui sa ei lähe oma õpetajaga kaasa, siis sa ei saa aru, kas ta oli hea või halb ja mida ta õpetas.

Kui ma ise kooli lõpetasin, siis ütles Anne Türnpu väga toredasti, et ega iseenesest 20-aastase inimese maailmapilt pole väga huvitav. See, mida tema arvab, palun väga, arvaku, huvitavaks muutub ta siis, kui higi, veri ja pisarad on juba voolanud ja enesekaitse alt ilmub inimene. Näitleja teeb huvitavaks tema elatud elu slepp. Noor näitleja muutub huvitavaks siis, kui temast on kõik eelarvamused mingil kombel välja kõrvetatud. Selle tegemiseks on mitmeid mooduseid, kusjuures ma arvan, et olen oluliselt leebem ja sõbralikum õppejõud kui näiteks Kalju Komissarov.

«Pedagoogilise poeemi» kõik stseenid olid noorte enda tehtud, ma pole öelnud, et tehke nii või naa. Me kasutasime mõistet «emotsionaalne venitamine». Kui sa iga päev rahulikult istud, siis sa ei saagi aru, et suudaksid spagaati teha. Sa pead end treenima ja nii on ka teatris. Esimeste pisarate valamiseks pead sa väga-väga isiklikuks minema, 250. pisarate valamiseks enam ei pea. Aga sa ei saa teha nii, et sa mitte ükski kord ise ei nuta, aga pisarad voolavad. Jah, sibulaga saab, aga ilma ei saa.

«Pedagoogilises poeemis» minnakse tõsiselt isiklikuks, minnakse üksteise perekondade kallale jne. Nad pidid sinna oma südame sisse panema ja arvestama sellega, et iga sõna, mida sa välja ütled, muudab maailma. Igal õppeprotsessil on oma kooliraha ja see kooliraha tuleb ära maksta.

Arvate te tõesti, et iga sõna muudab maailma?

Muudab. Sõnu on väga palju, see tähendab, et iga sõna ei muuda maailma märgatavalt. NO99 puhul näiteks iga lavastus, mida teeme, muudab selle teatri mõneks ajaks selle lavastuse nägu. Kui tegime «Kuningas Ubu», siis oli siin Ubu nägu, sama moodi oli «Ühtse Eestiga» jne. Kuid see ei tähenda, et kui teeme «Enesetapjat», siis keegi peaks end ära tapma.

«Enesetapja» on ülimalt helge lavastus, mille sõnum on, et ükskõik kui masendav on ümberringi, elu tuleb elada, et pole võimalik elu osta ega ka surma osta. Sa ei tohi oma elu lasta mõjutada erinevatel huvigruppidel, sa pead jääma iseendaks. Ses suhtes on tegemist huvitavalt programmilise lavastusega.

Jah, just. See tekst ei kõnele minu jaoks vaid poliitilise allegooriana. Mitte ainult 1920. aastate Venemaa kodanikke polnud riivanud revolutsiooni puhastav maruhoog, meid riivas see samuti 20 aastat tagasi ja siiani tegeleme tagajärgedega. Tekst töötab metafoorina ka palju isiklikumal tasandil ja ka meie teatri kontekstis töötab ta väga selge metafoorina.

Mis saab noortest, on teil lootust kedagi NO99sse tööle võtta? Kas noored tahavad teatrisse tööle minna? Kaks kursust varem lõpetanud noored on nüüdseks peaaegu kõik teatritest lahkunud ja on vabakutselised ...

See on see repertuaariteatrite tuleviku küsimus, kas noored tahavad võtta vastutuse. Kuulsaks saab kõige kiiremini suvalises seriaalis, ka raha saab sealt rohkem.

Praegusel hetkel on see noore inimese moraali küsimus, kas nad tahavad saada ka päriselt näitlejaks, sest näitlejaks seriaalis ei saa, seal saab meelelahutajaks. Näitlejaks saab repertuaariteatris Pärnus, Rakveres, Tartus, Viljandis. Teatris, kus sa pead igasuguseid rolle tegema, sa pead vastama kogu aeg enese sees küsimusele, miks sa seda rolli teed, kuidas sa oma moraali tugevana hoiad, kuidas sa ei anna alla, kui tuleb lavastaja, kes pole A-kategooria lavastaja, kui sul on materjal, mis pole A-kategooriast, ja sul on saalis publik, kelle kunstimaitse pole nii arenenud, kui sul endal on.

Ma väga loodan, et mu tudengid lähevad kõik teatritesse tööle. Vähemalt kolm aastat peaks töötama teatris, siis võiks mõtlema hakata, kas see on see, mida tahan teha, mis mulle meeldib, kas ma võiksin teatrit vahetada või vabakutseliseks muutuda jne.

Kui võtsin kursuse, siis lootsin, et ma ei pea kedagi oma teatrisse võtma. Et nad läheksid kuhugi mujale, teeksid muud, kohtuksid teiste inimestega, saaksid aru, kuidas teater toimib ja mille poolest on NO99 eriline, mille poolest teised teatrid jne. Praegu on meie teatri olukord selline, et ma kutsun mõned, ma ei tea, kas nad tulevad, sest ma pole veel nendega sellest rääkinud.

Avignoni teatrifestivalil märkasin, et maailmanimega lavastajate lavastustes liiguvad näitlejad ebaloomulikult, nad värisesid kui langetõbised. Laval kindlasti lauldi, teksti öeldi mikrofoni, soovitav oli kasutada elavat muusikat. See kõik tuletas mulle meelde NO99 lavastusi, te kasutate samu võtteid. Kui palju on teatriilmas laenamist ja kopeerimist?

See on igal inimesel erinev. Mõistlik inimene ikka natuke laenab ja varastab. Ise ka ei jõua kõike välja mõelda, üldiselt on ideed õhus, ja teater on alati mingil kombel ühiskonna peegel. Mida rohkem ühiskond globaliseerub, seda rohkem ka teater.

Head asja on jube raske maha kopeerida. Sest kui keegi on avastanud jube laheda välise vormi, siis seal taga on tavaliselt pikk prooviperiood ja filosoofiline ja läbielatud põhjendus.

Te kasutate ka tipplavastajate lavalisi vorme seepärast, et olete seda nii palju näinud.

Me oleme ka tippteater! Me oleme lihtsalt Eestis. NO99 pole püüdnud mingisugust vormi kuskilt järele teha.

Loomulikult on inspireerivaid hetki olnud. Kümme aastat tagasi meeldis see, mida tegi Frank Castorf. Dimiter Gotscheff on mind inspireerinud oma lavastusega, nüüd viimasel ajal lähevad korda Luk Percevali asjad. Münchenis nägin «Platonovit», millest, võiks öelda, on kergelt «Enesetapjat» inspireeritud. Tegime oma lavastuses täitsa teistmoodi, aga mingisugune tunnetuslik mõju on olemas.

Aga see on normaalne, kõik inimesed mõjutavad üksteist. Tuleb lasta end mõjutada võimalikult headel tegijatel. Juttu tuleb rääkida ikka endast targemate inimestega, nendelt on võimalik midagi õppida.

Lavastamisega on täpselt sama lugu, õnneks on veel lavastajaid, kelle töö on n-ö enda omast targem.

Aga miks peab näitleja laval ebaloomulikult liikuma, hüppama, rappuma jne?

«Iga eht südamelöögis» näitlejad esimesed pool tundi seisavad ühe koha peal.

Ka see on ebaloomulik liikumine.

Jah. Aga laval pole ükski liikumine loomulik, nn loomulik liikumine laval mõjub alati kohutavalt kohmakalt. Mingisugune tõstatuse muudatus peab teatris olema. Räägin anekdoodi. Koristajalt küsitakse, kas proov on juba pihta hakanud? Koristaja ütleb, oodake, ja kuulatab. «Jah, juba räägivad ebaloomulikult, proov on peale hakanud.»