Muusik ja raadiohääl Jaan Elgula meenutab Õpetajate Lehes oma kooliaega ja ansambli Justament loomist.
Jaan Elgula: miks ma talitajakitli lipuvardasse tõmbasin
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui ma 1979. aastal Tartu 5. keskkooli (praegu Tartu Tamme gümnaasium) 9.b klassi läksin, oli see valik minu jaoks õigeim. Kodunt minema ei tahtnud minna ja geograafia-bioloogia kallakuga klass tundus kõige sobilikum. Selles klassis oli kogu aeg midagi teha, ka koolivälisel ajal. Ülikooli õppejõud andsid meile praktikat, saime aimu meteoroloogiast, püüdsime liblikaid, uurisime kruusaaukudes settekivimite kihte ja loomulikult käisime palju matkamas – suvel jalgsi ja talvel suuskadel.
Ühel ilusal maikuu päeval läksime järjekordsele matkale. Sõitsime rongiga Taevaskoja raudteejaama ning sealt suundusime jalgsi Värskasse. Kuna matka algus oli päikeseline ja soe, ei pannud noor mees ennast korralikult riidesse.
Mida aeg edasi, seda jahedamaks ja sajusemaks aga ilm muutus. Lõpuks oli kusagil Kagu-Eesti metsade vahel nii külm, et ei saanud kuidagi lõkke äärest minema. Õnneks leidis keegi metsast mahajäetud ja lagunenud maja, kust mul õnnestus hankida presentpüksid ja laudatalitaja kittel. Elu oli jälle nagu lill, ainult et oma riietuse pärast hoidusime asustatud punktidest kõrvale.
Kui õhtuhämaruses Värskasse jõudsime, oli ilm taas soojaks läinud ning mu sinine kittel leidis väärika koha – valvelseisanguga tõmbasin selle Värska külanõukogu ees lipumasti. Küll võisid ametnikud alles imestada, kui hommikul seda pilti aknast nägid. Selles vingerpussis sisaldus ka kahju – nimelt unustasin kitli taskusse oma värskelt hangitud välismaised päikeseprillid.
Umbes samal ajal moodustati koolides õpilasomavalitsused, kus minagi kaasa lõin. Meie kooli õpilasomavalitsus tegi koostööd Tartu kõigi koolidega. Siis selguski, et noortemajas Sõprus tegutseb ülelinnaline koolinoorte klubi ALO – anda-luua-osaleda.
Selles klubis kohtusin Toomas Lunge, Ivo Peetso, Andres Dvinjaninovi, Tiit Nikopensiuse ja Urmas Heliniga ning ei läinudki palju aega, kui selgus, et koolinoorte klubil on hädasti vaja oma ansamblit. Nii sai alguse Miks JUTITA: J – Jaan, U – Urmas, T – Toomas, I – Ivo, T – Tiit, A – Andres.
Oli 28. oktoober 1980, kui ansambel tegi oma esimese ülesastumise. Miks JUTITA-st sai nime keerukuse pärast peagi Justament. Tänavu tähistab Justament oma 33. sünnipäeva.