Poliitikute pihta kogu südamest

Peeter Oja Foto: A.Peegel

Näitleja Peeter Oja tuleb reipa muusika saatel täna Viljandi pärimusmuusika aidas vaatajate ette, keset nägu ümmargune klouninina. Ta avaldab heameelt, et rahvas saalis on oma valiku teinud ja just nimelt teda valinud.

Võib-olla tervitab ta kedagi publiku hulgast ja küsib, kas on veel midagi, mida ta saab Viljandi heaks ära teha. Siinkohal ilmselt käib saalist läbi esimene naerukahin. Üsna kindlasti võtab ta seejärel punase klouninina eest ja selgitab, et poliitikuna võiks ta kõik kohalikud probleemid ära lahendada, aga Peeter Ojana – kahtlane.

Peagi vaatajad rõkatavad. Kõvaks naermiseks annab alust stand-up-komöödia «Nüüd tõesti aitab jamast» tekst, mille on näitlejaga koostöös kirjutanud Erik Moora ja Mart Normet, veel rohkem aga näitleja tihti muutuvad näoilmed ja hääletoon. Poliitikud jõuavad oma ülbuses ja rumaluses publiku ette karikatuuridena. Näitleja aimab järele mitmeid poliitikuid mitmest erakonnast. Ta paneb nende pihta kogu südamest. Teda on laval palju, kuigi ta on üksi. Aga üksi olla on talle meelepärane ka oma kutselises elus.

Peeter Oja lõpetas Tallinnas lavakunstikooli 1986. aastal. Pärast lõpudiplomi saamist töötas kolm aastat Vanemuises ja valis seejärel kindla töökohata eluviisi. Tookord tundus näitlejatele hirmuäratav olla vabakutseline, tema aga oli sellises staatuses oma kolleegide hulgas üks esimesi. Miks?

«Rutiinne asi mulle üldse ei meeldi ja ma ei ole ka kuigi kollektiivne inimene. Naudin väga üksindust või pere seltsi, tahan elada oma elu. Annan endale aru, et kui olen mingi kollektiivi liige, siis kehtivad seal mingid reeglid, sest muidu ei saaks see kollektiiv ju eksisteerida, neist reeglitest tuleb vähemal või rohkemal määral kinni pidada. Kui oled teatris, siis teed, mida vaja, ja oled teatri ori,» rääkis Peeter Oja intervjuus Madis Kolgile ajakirja Teater. Muusika. Kino jaanuarinumbris 2011.

Üksiolemise soovi kõrval tundub imelik, et enne täna õhtul lõpule jõudvat «Nüüd tõesti aitab jamast» tuuri ei ole ta vaatajate ees monotükiga olnud. Teda on ikka ümbritsenud vaimukad huumorilembesed kamraadid, näiteks Kuldsest Triost ja Kreisiraadiost. Väga suur osa tema tööst on olnud seotud naljategemisega kontserdi- ja teatrilaval ning samuti teleekraanil. Asjatundjad on teda selle eest tunnustanud kõige kõrgema autasuga, mis sellel alal on Eestis võimalik saada – Oskar Lutsu huumoripreemiaga 2004. aastal. Kuid mida aasta edasi, seda sügavamaks tema naljad ja ka tõsised, ühiskonna head käekäiku silmas pidavad kodanikuväljendused muutuvad.

Kõik see ühtekokku on vundament, mis laskis Peeter Ojal üles ehitada särava stand-up-komöödia debüüdi. Ringreis on olnud väga menukas. Tuuri korraldava Monoteatri juhi Karl Kermese andmeil tuli alguses planeeritud 19 etenduse asemel koos tänastega teha 22. Oma osa mängis õige ajastus: sellise tekstimaterjaliga lavastuse ringreisiks ei ole ilmselt parimat aega võimalik valida. Publik oli valimiste eel poliitikute kohati õiglustunnet riivavas sahmimises küps, et sellist tegevust naeruvääristavat lavastust avatult vastu võtta.

Viljandis annab Peeter Oja täna kaks etendust. Viimase neist saadab Monoteater otseülekandes Postimehe veebi, nii et sellest saavad väikese tasu eest osa kõik poliitika- ja naljahuvilised. Sellega on «Nüüd tõesti aitab jamast» turnee Eestis tõesti otsa saanud. Ja kui mõni eelolevatel valimistel kandideerija ja valija jäi pärast etendust kasvõi natukeseks mõtlema, siis on Monoteater suutnud parandada väga suurt osa maailmast.