FOTO: Corbis/Scanpix

Seda, et lennureisidel võime lõksu jääda, me nüüd juba teame ja mäletame üpris kaua. Aga kuidas elada kolm päeva ilma interneti või elektrita? Neile lihtsatele küsimustele peaks igaühel olema vastused olemas ning varuvariandid tagataskus, kirjutab Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi direktor Erik Puura.

Inimesed on tehnoloogia arengu saavutustega nii ära harjunud, et tundub, nagu eksisteeriks planeet Maa ainuüksi meie jaoks.

Eriti eurooplased on täiesti nördinud, kui loodus nende tegemisi segab – välja arvatud ehk islandlased, itaallased ja kreeklased, kes on kohastunud aeg-ajalt paratamatult toimuvate tugevate maavärinate ja vulkaanipursetega. Eestile lähimad tegevvulkaanid paiknevadki Islandil ja Itaalias.

Inimene aga unustab kiiresti. Isegi pärast suuri vulkaanipurskeid kolitakse ikka tagasi elama vulkaanide jalameile, kuna mullad on seal viljakad ning näiteks vulkaanilistel saartel muud kohta polegi. Pealegi on teada, et järgmised aastakümned ja aastasajad pärast purset on vulkaan tõenäoliselt rahulik.

Kuigi on ka teistsuguseid näiteid. Jaapani vulkaan Sakurajima on aktiivne alates 1955. aastast ning igal aastal toimub tuhandeid väikseid plahvatusi. Kui plahvatustega kaasnevad ka tuhapilved, pühivad kohalikud jaapanlased oma aknad ja autod puhtaks ning elavad edasi. Lisaks ollakse valmis suure ohu ilmnedes ka evakueeruma.

Eesti ala aga on geoloogilises mõttes nii ohutu, et meil pole mõtet mõeldagi näiteks evakueerimisvarustuse peale – samas kui näiteks maavärinaohtlikes piirkondades on alalhoidlikumad elanikud valmis pannud isegi lemmikloomade evakuatsioonipaketi, kuhu koera puhul kuuluvad vesi ja toit (vaja välja vahetada iga kolme nädala tagant), kilekotid väljaheite jaoks, hammaste puhastamise vahendid, närimislelud, fotod koos endaga (et koera kadumise ja leidmise korral saaks tõestada selle kuuluvust), dokumendid, vaktsineerimise sertifikaadid jne.

Nüüd aga juhtus rahuliku eestlase jaoks midagi eriskummalist – tagasilendu tuli oodata mitu päeva ning ka oma lennujaam suleti. Võõrsil olles vaevasid ootamatud küsimused: kas saaks ka kuidagi teisiti koju? Kus ööbida?

Kas raha jätkub? Kas keegi hüvitab ootamatud kulud? Samas oli näha, et vajaduse korral leiab maailm lennuühenduse probleemide korral kiiresti uued nutikad lahendused. USA professor pidas Eestist loengu Skype’i abil. Kindlasti saab tarbija mõnda aega hakkama ka kohalike köögiviljade ja lilledega.

Enim kahju saavad lennufirmad, turismisektor (välja arvatud lõksu jäänud reisijate nöörijad), kullerteenuse osutajad ning eriliste kiirsaadetiste saatjad ja ootajad.

Maal võib juhtuda mõndagi, aga meie järjest kiiremas tempos arendatud tehnoloogilised süsteemid ei talu isegi suhteliselt tavalisi loodusnähtusi. Meenutagem kas või meie oma lumetormi novembris 2008, kui teedel valitses kaos ja elekter kadus tuhandetest majapidamistest.

Detsembris 2009 viis külm ilm ja lihtlabane lumesadu rivist välja Kanalitunneli rongid. Jaanuaris 2010 keelati Norras Bergenis pooltel autodel inversiooninähtuse põhjustatud õhu­saaste tõttu liiklemine.

Vulkaanide mõju aga on meie jaoks tundmatu, sest nii Islandi kui Itaalia vulkaanid on viimastel aastakümnetel olnud rahulikud. Inimene kohastub senini tundmatu mõjuga alles siis, kui oht on juba ilmnenud.

Samas ei ole vulkaaniline tuhk tundmatu. Lennundusest on teada üle 80 juhtumi, kus on lennatud läbi tuhapilvede ning paljudel juhtudel hea õnnega ikkagi suudetud maanduda.

Islandi juhtum püstitab küsimused tehnoloogia, riskide, majandusliku tasuvuse ja teaduslike teadmatuste ristteel. Missugused järeldused tehakse aprillipurskest? Kindlasti luuakse parem operatiivsüsteem tuhapilvede leviku jälgimiseks ja tuha kontsentratsiooni määramiseks.

Lennukeid võidakse täiustada, kuid kindlasti ei hakka reisilennukid läbi paksude tuhapilvede lendama – mõju pole ju ainult mootoritele, ka lennuki klaasid ja kere võivad saada tuhast kahjustatud, kiirusemõõdikud ummistuda jne.

Tulevikus, kui esineb samasugune juhtum, ollakse kiiremini valmis otsustama, millal lennuvälju ja õhuruume avada ja sulgeda. Praegune aprillijuhtum ei muuda tõenäoliselt midagi – keegi ei hakka seetõttu looma lennundusele aseainet. Niivõrd kiire ja mugav on õhutransport. Juba praeguseks on teema meediast peaaegu kadunud.

Samas suureneb valmisolek võimalikuks uueks tuhapurskeks. Viimase 1000 aasta jooksul on Eyjafjallajökulli vulkaani purse kõigil kolmel korral üles äratanud Katla vulkaani. Kuna pursete tugevust on võimatu ette ennustada, tuleb lihtsalt oodata ja valvel olla. Umbes 10 600 aastat tagasi toimunud Katla purse paiskas atmosfääri kuus-seitse kuupkilomeetrit püroklastilist materjali.

Praeguse Eyjafjallajökulli purske hinnanguline tuhakogus oli Islandi teadlaste eelhinnangul 0,14 kuupkilomeetrit. Kuid ka võimsaim kardetav Katla purse jääks tuha kogust arvestades rohkem kui 20 korda alla Tambora purskele Indoneesias aastal 1815 ning vähemalt 600 korda alla võimalikule Yellowstone’i supervulkaani purskele, mis Maal lähema 10 000 aasta jooksul suure tõenäosusega toimuda võib.

Lendamata aga inimene enam olla ei saa ega taha. Teadlaste hinnangul on lennunduse panus inimtekkelistesse kasvuhoonegaasidesse 3,5 protsenti. Tekkinud on firmad, mis pakuvad õhureisijatele lunastust – kannate pärast lennureisi firmale raha ja see lubab investeerida taastuvenergeetika lahendustesse.

Samas tekitab näiteks üks edasi-tagasireis Tallinn–Brüssel kasvuhoonegaase CO2 koguses väljendatuna lennukiga reisides 500 kg, üksi autoga sõites 700 kg ning rongiga sõites 370 kg. Vahed pole teab mis suured ning kasvuhoonegaase põhjustab ikka transport üldiselt, mitte lennundus eraldi võetuna.

Eyjafjallajökulli purske mõju kliimale on väike. Lineaarselt võrreldes Tamboraga võiks mõju olla kaduvväike, umbes –0,0005 kraadi maapinna globaalsele temperatuurile lähimaks aastaks, aga see on teaduslikus mõttes spekulatsioon (põhineb teadmisel, et 1000 korda võimsam Tambora purse tõi kaasa 0,5-kraadise temperatuurilanguse).

Samuti on teadlased arvutanud, et lendude ärajäämisega hoiti ära rohkem kasvuhoonegaaside emissioone, kui Eyjafjallajökulli purse atmosfääri paiskas.

Peamine järeldus, mis tuleks tuhajuhtumist teha, on minu arvates hoopis laiem – me peame mõtlema kõikide oma tehnoloogiliste süsteemide turvalisusele ning tagavarasüsteemide olemasolule.

Juba internetiühenduse kadumine tundub paljudele katastroofina, kuidas aga on kas või mõnepäevase elektrikatkestusega? Meil pole süsteeme, kuidas hankida toiduaineid, esmatarbekaupu, kütust, ravimeid. Vähesed on loonud kas või minimaalseid varusid.

Märtsis 1989 viis Päikeselt lähtuv geomagnetiline torm rivist välja elektrivarustuse Kanadas Quebeci provintsis, augustis 1989 aga kahjustas mikroskeeme ja peatas kauplemise Toronto börsil. Nii Põhja-Ameerikas kui Euroopas alustati seejärel programmidega geomagnetiliste riskide vähendamiseks.

Septembris 2003 oli 12 tundi kestev elektrikatkestus pea kogu Itaalias – põhjuseks Šveitsist lähtuva elektriliini tormikahjustused. Elektrikatkestuse mõjusfääri jäi 55 miljonit inimest. Üle 30 000 inimese olid katkestuse hetkel elektrirongides, loomulikult seiskus ka kogu lennuliiklus.

Veebruaris 2008 pääses USA Texase osariik hädavaevu suurest elektrikatkestusest, kui külmade ilmadega tuuleenergia tootmine järsult vähenes. Lülitades kiiresti välja tööstuslikud suurtarbijad, õnnestus olukord lahendada.

Kuidas elada kolm päeva ilma internetita? Kuidas elada kolm päeva ilma elektrita? Neile lihtsatele küsimustele peaks igaühel olema vastused olemas ning varuvariandid tagataskus. Seda, et lennureisidel võime lõksu jääda, me nüüd juba teame ja mäletame üpris kaua.

Loodus on ettearvamatu ning uus vingerpuss, mis meie süsteemid rivist välja lööb, võib tulla äraarvamatust vallast. Ja ei maksa unustada, et kõige rohkem kahju inimesele võib põhjustada hoopis inimene ise.