/nginx/o/2016/04/05/5232811t1he164.jpg)
Reformierakonnal on omajagu peamurdmist. ERRi tellitud oktoobrikuise arvamusküsitluse kohaselt annab Keskerakonnale oma hääle pool valimisõiguslikest tallinlastest ja Edgar Savisaar on ülekaalukalt populaarseim linnapeakandidaat. Teisel kohal on IRLi kandidaat Eerik-Niiles Kross, kuid Reformierakond ja Valdo Randpere on jäänud lõppu.
See on lati alt minek. Kolmas koht, kus praegu on Hardo Aasmäe Vabast Tallinna Kodanikust, osa valijate erakonna-allergiat arvestades ka neljas koht, olnuks ootuspärane tulemus.
Kuues koht, mis jääb protsendipunktiga maha isegi Rahvaliidu reinkarnatsiooni üritavast Konservatiivsest Rahvaerakonnast ja Mart Helmest, jätab mulje, nagu annaksid oravad loobumisvõidu. Kui otsida paralleele meeskondlikest pallimängudest, siis alati polegi võimalik vastast võita, kuid vastupanuta alla andmine mõjub moraalile laostavalt.
Politoloog Mihkel Solvak kirjutas tänavu mais: «Osale valijaskonnast meeldib võimulolijatele kerge õppetund anda, aga nii, et see kindlasti liiga valus ei oleks. Kohalikud valimised sellise pehme võimaluse pakuvad.» (PM 10.05).
Kas on Reformierakond just seda võimalust oma valijatele pakkumas, et need siis pedagoogiliselt rahuldununa riigikogu valimisteks ületuleva aasta kevadel taas enda ümber koguda ja võit võtta? Võimalik. Ent loosung «Uhke Eesti üle» poleks justkui sobilik eneserooskamise kampaaniaks. See meenutab filmi «Noor pensionär», kus läbituuseldatud viiuliõpetaja Ervin Abeli kehastuses teatab ülekaaluka vastasega poksiringis olles: «Olgu mees ka tuhat korda pikali löödud, tema jätkab võitlust!» Kui see seos on taotluslik, on see omajagu vaimukas, kuid sobiks pigem sotsidele kui Reformierakonnale.
Keskerakond on Tallinnas kõigile ülekaalukas vastane isegi siis, kui teised nimekirjad seljad kokku paneksid ja ühisrindena vastu astuksid. Kui ta oleks ettevõte, siis oleks ta monopol ja konkurentsiameti peavalu.
Valimiskampaaniad saavad seda rohkem kriitikat, mida kallimad need arvatakse olevat, kuid värsked populaarsusküsitlused kinnitavad ka poliit parnassil istumise perspektiivitust. Nii IRLi linnapeakandidaadi Eerik-Niiles Krossi teine koht küsitlustes kui ka tema erakonna populaarsuse kasv kümne protsendipunkti võrra eelmiste valimistega võrreldes näitavad, et oma järgijate kinnitamiseks ja kahtlejate võitmiseks on ka võiduta võitlus tõhus vahend.
Enamgi veel – kriitiliselt kallis on ainult see võitlus, mida peetakse võidu nimel. Vastupanu on poole odavam, sest selles rollis pole linna raha raiskamisele osutamiseks vaja penoplastist nukku kinni maksta: see on olemas, juba makstud ja selge sõnumiga.