Kõik Nõukogude režiimi kõige jubedamad jooned on kehastunud Nõukogude-järgses Vene riigis ning tunnelda võika sümboli taastamise üle on lihtsalt rumal. Ta on juba tagasi ja pole mingit vahet, kas ta seisab ka juba Lubjankal või veel mitte, kirjutab Venemaa ajakirjanik Oleg Kašin.
Kõik algas ühest uudistetoimetaja veast. Moskva linnaduuma esimehe asetäitja Andrei Metelski andis raadiojaamale RSN intervjuu, milles tema käest küsiti, mida ta arvab Dzeržinski mälestusmärgi tagasitoomisest Lubjanka väljakule.
Metelski vastas, et arvatavasti võiks ka tuua. «Arvatavasti võiks ka tuua» on tühjad, mitte midagi tähendavad sõnad, aga toimetaja tõstis need esile ja paiskas uudistevoogu sensatsioonilise teate: «Moskva linnaduuma toetab Dzeržinski mälestusmärgi tagasitoomist Lubjankale.»
Uudis oli sensatsiooniline, aga ainult formaalselt ja isegi sellele järgnenud ametlikud ümberlükkamised ei suutnud midagi enam mõjutada. Dzeržinski naasmine Lubjankale on vältimatu, teda oodatakse, teda kardetakse, temast unistatakse – temast mõeldakse. Aga see, millest kõik pikalt mõtlevad, saab varem või hiljem teoks. Selline on juba elu paradoksaalne seadus.
Keeruline on öelda, miks 1991. aasta augustis, mil moskvalased juubeldasid pärast võitu erakorralise komitee perestroikavastaste vandenõulaste üle, sai just Nõukogude eriteenistuse rajaja mälestusmärk masside revolutsioonipuhangu objektiks. Toona linnas valitsenud õhkkonnas poleks keegi imestanud ka selle üle, kui meeleavaldajad oleksid Lenini keha Punase väljaku mausoleumist välja tirinud ja ära söönud – revolutsioon kord juba saadab korda imesid. Aga ei vedanud just Dzeržinskil.
Aastate möödudes on sündmustes osalejate arvukates intervjuudes välja selitunud ja peaaegu ametlikuks saanud ebameeldivaid tundeid tekitav versioon, et linnavõimud (mälestusmärk võeti maha just nimelt nende osavõtul – tolle öö fotodel on näha, et pronkskuju ei tõmba maha mitte rahvamass, vaid tavaline ehituskraana) suunasid kibekähku rahva energia süütu kuju vastu, et inimesed jumala eest ei tungiks samal väljakul asuvasse KGB hoonesse või mõnesaja meetri kaugusel paiknevasse NLKP keskkomitee majja. Või kui otse öelda: tšekistid ja Nõukogude nomenklatuur tõid enda päästmise nimel ohvriks raudse puusliku.
1991. aasta augustis muidugi keegi selle peale ei mõelnud. Revolutsioonipäevil tundub üldse alati kõigile, et toimuv tähistab muutusi, mis jäävad igaveseks püsima. Revolutsioonipäevil ei mõtle keegi kontrrevolutsioonile, kui aga kõik rahuneb ja elu voolab taas rahulikku sängi, hakkab keegi kindlasti mõtlema revanšile.
Kui juba läks nii, et üheks revolutsiooni sümboliks kujunes Dzeržinski mälestusmärgi mahavõtmine, siis peabki puhtloogiliselt revanši sümboliks olema unistus selle tagasitoomisest.
Dzeržinski viidi lebama parki Moskva jõe vastaskaldal. Kõrvale püstitati antikommunistlikke loosungeid täis kirjutatud pjedestaal. Hiljem – võib-olla vihma tõttu, võib-olla aga mõne koristaja lapi läbi – kirjad kadusid. Siis ilmus aga uus, peaaegu märkamatu, mustaga mustale kirjutatud kiri: «Andesta meile, Feliks, et ei suutnud sind hoida.» Veel veidi hiljem tõstis keegi Feliksi pjedestaalile, ikka sealsamas pargis.
Moskva linnaduumas on aeg-ajalt alustatud arutelu selle üle, milline mälestusmärk võiks täita tühimiku keset Lubjanka väljakut, aga juhtivad isikud on silmi maha lüües aina öelnud, et selleks pole veel õige aeg ja et on tähtsamaid asju. Kui suri Boriss Jeltsin, tegi keegi ettepaneku püstitada Lubjankale tema mälestusmärk, ning just toona tunnistas üks linnaduuma allikas ajakirjanikule, et on ette nähtud sellele kohale mitte midagi püstitada, sest äkki tuleb Dzeržinski sinna tagasi tuua.
Viimaks eraldasid Moskva võimud sel sügisel poolteist miljonit eurot linna mälestusmärkide korrastamiseks. Ajakirjandusse sattus rekonstrueerimisele minevate mälestusmärkide nimekiri. Nende seas oli ka Dzeržinski kuju. Just siis päritigi Andrei Metelski käest mälestusmärgi kohta ja ta vastas täiesti loogiliselt, et kui raha on eraldatud, küllap siis jõutakse Dzeržinski tagasitoomiseni Lubjankale.
Kui ta viimaks tagasi tuuakse, kaasneb sellega kahtlemata palju sõnu, artikleid, meeleavaldusi roomava Nõukogude revanši vastu. Tuletatakse meelde inimesi, keda tapeti Dzeržinski loodud asutuses nii tema eluajal kui ka aastakümneid hiljem.
Hakatakse vaidlema hukkunute täpse arvu üle ja avaldama Dzeržinski käskkirju vaimulike, õpetlaste, talupoegade ja ohvitseride mahalaskmise kohta – Dzeržinski ajal lasti teatavasti maha palju igasuguseid inimesi.
Ent kõik need rituaalsed ettevõtmised rituaaliks jäävadki, sest Dzeržinski on juba tagasi, ta on juba kõikjal. Dzeržinski kirjutab süüdistuskokkuvõtteid poliitilistes protsessides, mida ei ole tänapäeva Venemaal veel massiliselt, aga mitte enam ka kõigest üksikuid. Dzeržinski dikteerib peatükke «ühtsesse ajalooõpikusse», mida luuakse riigi tellimusel poliitilise propaganda korraldamiseks koolides. Dzeržinski pühitseb vaimulikurüüs Mordva laagrit, milles kaheksakümmend aastat tagasi surid õigeusklikud vaimulikud – need tõelised, mitte need, kes nüüd esinevad õigeusu kiriku nimel.
Dzeržinski laulab estraadilaval. Dzeržinski esineb televisioonis. Dzeržinski heidab nalja pressikonverentsidel, nimetades talle vastu rääkivat professorit kõlupeaks. Dzeržinski süüdistab keskkonnakaitsjaid piraatluses. Dzeržinski peksab läbi Hollandi diplomaadi. Dzeržinski seisab telekaameraga siseministri kabinetis, kelle juurde on ülekuulamisele taritud Birjuljovo tapmises kahtlustatav vaeseomaks kolgitud mees.
Kõik Nõukogude režiimi kõige jubedamad jooned on kehastunud Nõukogude-järgses Vene riigis ning tunnelda võika Nõukogude sümboli taastamise üle on lihtsalt rumal. Ta on juba tagasi ja pole mingit vahet, kas ta seisab ka juba Lubjankal või veel mitte.
Vene keelest tõlkinud Marek Laane