Henrik Roonemaa FOTO: Erakogu

Nüüd siis teame, et seekord võttis 133 808 inimest kätte ja hääletas kohalike omavalitsuste valimisel elektrooniliselt. Sõltuvalt tõlgendajast: kas tegutses 21. sajandi kodanikule kohaselt või sõlmis liidu saatanaga.

Iga kord enne valimisi on meil konverentsid, artiklid, raadiosaated ja nii edasi. Et jälle saab e-valida, aga ei tea, kas on ikka turvaline. Kas tarkvara on ikka usaldusväärne? Mis siis, kui keegi kellegi eest hääletab? Kas peaks selle kõigega minema nüüd edasi või peaks minema hoopis tagasi? Ikka ilmub välja mõni välismaa ekspert, kes nimetab meie süsteemi kahtlaseks või lausa ebausaldusväärseks, ja seepeale vastavad kohalikud eksperdid, kes ütlevad, et see ikka nii ei ole.

Esimene e-hääletus toimus meil juba ligi kümme aastat tagasi ja sealt edasi on e-hääletanute hulk ainult kasvanud. E-hääletus ei pea ju olema nagu pandakarupoja sünd või öökuninganna õidepuhkemine, seda võiks võtta sama rahulikult ja iseenesestmõistetavalt, nagu need 133 808 inimest seda tegid. Kes tahab, see kasutab, kes ei taha, see hääletab jaoskonnas või mis iganes meetodil, mis seadusega lubatud on.

Mõned ütlevad, et valimistel hääletamine on nende jaoks omamoodi pidulik hetk ja nemad ei tahagi e-hääletada. Miks mitte, kuigi mul on neid raske mõista. Mida pidulikku on selles, et lähed pühapäeval hääletama mõnda kärarikkasse kaubanduskeskusesse ja seisad järjekorras?

Pealegi, viimase aja paljastuste, skandaalide ja saiajagamise kontekstis tundub see mõte isegi groteskne: paned end kenasti riidesse, võtad lapse käekõrvale ja lähed, ülevas meeleolus, oma riigile mõeldes ning annad hääle… kellelegi neist.

Küll aga pole mul raske mõista mitmeid tuttavaid, kes kirjutasid sel nädalal Facebookis, kuidas nad lõid neid huvitanud kandidaatide nimed Google’isse ja tegid taustatööd, kelle poolt oma hääl anda. Võimalus rahulikult mõelda, kandidaadi kohta infot otsida ja miks mitte ka sõpradega arutada on e-hääletuse suur pluss, millest me tavaliselt ei räägi.

Küllap nägid paljud Facebooki ja Twitteri kasutajad sel nädalal sõprade sissekandeid, et nad just hääletasid, ja palusid oma tuttavatel tungivalt sama teha, sest oma riigist hooliv kodanik peab hääletama.

Arvestades, et valimisaktiivsus ei meil ega mujal ülemäära suur ei ole, poleks midagi imelikku ka selles, kui järgmistel valimistel valimisrakendus ise näiteks Facebooki sinu eest pärast hääletamist sissekande teeb: «Sinu sõber Henrik Roonemaa just e-hääletas, hääleta sinagi! E-hääletuse lõpuni on jäänud 2 päeva, 6 tundi ja 32 minutit.» Niikuinii loeme iga päev oma Facebookist selliseid automaatseid teateid. Miks ei võiks siis samamoodi olla valimistega. Ehk suurendatakse see valimistel osalemise protsenti, see aga oleks ju hea.

Muide, e-hääletusel osalenute rekord jäi seekord ikkagi löömata, kuigi igati loogiline oleks olnud eeldada, et senine kasvutempo 40 000 uut inimest iga valimise kohta jätkub. Tänavu see lausa vähenes: kaks aastat tagasi riigikogu valimistel osales e-hääletusel 7000 inimest rohkem. Vaatame, milliseks kujuneb pühapäeval kogu hääletuse osalusprotsent, aga see võib olla tõsine märguanne, et kui kodanik ei taha, siis ta ei hääleta, ei paberi ega arvuti teel.