Juhtkiri: kriisi abil juhitud riik

Foto: Urmas Nemvalts

Eile hommikul USA presidendi Barack Obama allkirja saanud seadus andis küll enam kui 800 000 ametnikule loa riigiasutuste uksed taas lukust lahti keerata, kuid see on vaid ajutine lahendus. Seadus lubab valitsusel tööd jätkata ajutise eelarvega ja tõsta võlalage vaid mõneks napiks kuuks. Jaanuaris on samad probleemid, mis vabariiklaste-demokraatide erimeelsuse tõttu 16 päeva kestnud valitsusasutuste tööseisakuni viisid, eri meelt olevate poliitikute laual tagasi.

Ja ka see ajutine lahendus tuli viimasel minutil. Oleks 17. oktoober koitnud ajutisele kokkuleppele jõudmata, tähendanuks see, et USA jätnuks oma riigivõla maksmata. Hapra majandusstabiilsusega maailmas oleks see tähendanud ilmselt järgmist rahvusvahelist finantskriisi.

Põhjus, miks vabariiklased ja demokraadid sellise riskantse julgusmängu ette võtsid, on Obamacare ehk teisisõnu USA kodanike ravikindlustusplaan. Kui klassikalises julgusmängus seisavad vastakuti kaks omaenda eluga riskivat kauboid, siis selle riiklikus variandis on kannatajateks need miljonid, kes seni ravikindlustust ei omanud.

Teatavasti puudub USAs riiklik tervisekindlustus ja selle eest peaks hoolitsema tööandja, kuid seda sugugi mitte alati ja mitte kõigi puhul. Hinnanguliselt oli enne Obama reformi umbes 48 miljonit inimest tervisekindlustuseta. Arstiabi on USAs aga väga kallis ja tähendab ka üsna heal järjel keskklassi inimestele suuremaid väljaminekuid, kui nad maksta jõuaksid.

Riigi sisulise sulgemiseni viiski see, et vabariiklased püüdsid tervishoiureformi rakendamist edasi lükata ning see ei võimaldanud enne uue rahandusaasta algust riigieelarvet vastu võtta.

Vabariiklaste sellist sammu, mida juba ka «ideoloogiliseks ristisõjaks» nimetama on hakatud, on raske muuks kui põhimõtteliseks jonniajamiseks pidada. Oleks tegu olnud sisulise vastuseisuga, mida aruteludega lahendada saab, oleks seda ka ehk juba tehtud.

Nördimust valmistab see, et vastastikku kipras kulmudega seisvad parteid keskenduvad probleemi asemel enese maineküsimustele. Peamiseks mureks ei paista olevat see, et eelarvekemplused panid löögi alla riigi normaalse toimimise, maailmamajanduse finantsstabiilsuse ja miljonite ravikindlustamata inimeste võimaluse saada ligi arstiabile, vaid see, et – nagu vabariiklasest senaator Lindsey Graham väljendus – tekkinud olukord oli «väga halb vabariiklaste brändi jaoks». Küünilisemat reaktsiooni on vast raske ette kujutada.

Muretsema panev on see seda enam, et läbirääkimised eelarvedefitsiidi vähendamiseks peavad lõppema 13. detsembriks. Obama on avaldanud lootust, et sel korral ei tehta seda viimasel hetkel ja saadakse lahti harjumusest juhtida riiki kriiside abil. Kuid kui vastaspooled koostööd tegema ei õpi ja ainus vahend on julgusemängule omane survestamine, jäävad kriisid korduma.