Soome president Tarja Halonen on meie laulupidudel sage külaline. FOTO: Raigo Pajula
Soome meedias on näha 90ndate meeleolu tagasitulekut suhtumises Eestisse, justkui oleks rasketel aegadel «suurel vennal» jälle tekkinud vajadus alaväärsema «teise» järele, kirjutab kolumnist Iivi Anna Masso.

Tallinna vanalinn, hämarduv õhtu. Naise tee sulgeb taaruv mees, kes hüüab: «Läheksä tanssiin?» («Kas tuled tantsima?») Kui vastus jääb mitteverbaalseks, lisab mees kõrval seisvale sõbrale: «Ääh, tuo ei ymmärrä kieltä!» («See ei saa keelest aru!»)



Jutt suurest ja väiksest vennast kõlab juba väsinud klišeena, aga ülaltoodud stseen on eri variantides sedavõrd argine, et kahel pool Soome lahte viibijal on raske mitte märgata, et naabritevaheline suhe ei ole ikka veel sümmeetriline: üks pool lubab endale teise suhtes veidi rohkem, veidi teistmoodi suhtumist. Helsingi kesklinnas pole siinkirjutaja veel kuulnud eesti mehi mööduvaile naistele suurema sissejuhatuseta kahesõnalisi lauseid järele hõikamas.



Üks «kahesõnaline» soomlane tuli vastu ka kaunil külmal märtsihommikul, kui olin teel Rootsi-Mihkli kirikusse kuulama Soome talvesõja lõpu 70. aastapäevale pühendatud mälestusjumalateenistust. Kui kuskilt baarist välja ilmuv, ilmselt alles pidu lõpetav mees röögatas: «Minne meno?» («Kuhu minek?»), mõlkus hetkeks meeles, et ehk oleks ilus seda öeldagi, ikkagi tema rahvusele oluline päev. Aga mees ei näinud sedamoodi välja, et ta saanuks aru, mis maast või mis sõjast jutt on.



Vennasrahva mitte just kõige esinduslikuma osa madalalt ülemuslikkusele pretendeeriva käitumise võiks trükisõnas targu tähelepanuta jätta, kuid ebasümmeetria, millest selle paratamatult silmatorkava rühma hoiak kõneleb, on sümptoom millestki sügavamast, mis iseloomustab naabrite muidu häid suhteid ka mitmel teisel tasandil, ehkki varjatumalt.



Eesti ja Soome vahel liigub inimesi, kaupa ja ka kultuuri palju, teavet aga üllatavalt vähe. Eesti meediat näeb Soomes vähe ja Soome meediast on Eestis püsivalt esindatud vaid suurim päevaleht Helsingin Sanomat.



Üle piiri jõuavad halvad uudised kergemini kui head. Seda seletab osaliselt meediale omane sensatsioonijanu, kuid Soome meedias Eestist avanev pilt kajastab ka tänaval silma torkavat ebasümmeetriat. On näha 90ndate meeleolu tagasitulekut, justkui oleks rasketel aegadel «suurel vennal» jälle tekkinud vajadus alaväärsema «teise» järele.



Mõne kuu eest pühendas Helsingin Sanomat kogu lehekülje – suureformaadilise lehe terve külje väärilised on üldiselt vaid harvad maailma suursündmused – prostitutsioonile Tallinna vanalinnas. Lugu, mille oli teinud hommikupoolseil öötundidel spetsiaalselt taksoga bordelle otsima saadetud meesajakirjanik, jättis mulje, et kogu Tallinna vanalinn ongi üks suur lõbumaja: «neid» leiab lõpuks igast baarist!



Lugu ei ajendanud ükski teemaga haakuv uudis, mistõttu selle ajakirjanduslik eesmärk jäi arusaamatuks: samasuguse loo saanuks sama meetodiga igast suuremast Euroopa linnast. Pigem on tegu teadliku müüdiloomega: «idatüdrukud» on mütoloogiliste olenditena Soome meediaruumi tagasi tulnud.



Õige pea kaunistas sama lehte suur pealkiri Eesti murdvarastest, kes Soomes «tööl» käivad – suvilaid tühjendamas. Kui muidu on Soome meedia – eriti pärast mõne aasta tagust Soome somaallaste vägivaldsete röövide sarja – hakanud vältima rahvuse mainimist negatiivsetes uudistes, et mitte luua stereotüüpseid pilte rahvusrühmadest, siis eestlastest vargad said pealkirjas ühemõttelise paraadpaiga.



Ja alles hiljuti lugesime Hesarist, et 40 eesti ehitustöölise saabumine Põhja-Soome rikub sealse tööturu tasakaalu: lõunast tulev «odav tööjõud» röövivat kohalikelt töö. Muidu on Soomes juba paar aastat kurdetud, et maad ähvardab suur tööjõupuudus. Võrgus ja sotsiaalses meedias järgnes pahameelepuhang idaeurooplaste odava tööjõu sissetungi üle just nende poolt, kes muidu toetavad kiivalt avatud piire ja globaalset õiglust – teoreetiliselt.



Praktikas polegi avatud maailm nii meeldiv. Võõrtööjõu vastu protesteerivad samad sotsiaaldemokraadid, kes Eesti ELiga liitudes hoiatasid soomlasi ­400 000 eestlase laviini eest. Nüüd olnuks juba 40 liiga palju. Eesti ehitaja on siinkandi Poola torumees.



Kui lisada veel kuldsõduri äsjane eksponeerimine kultuurimeedias viisil, mis võimendab pronkssõduri abil loodud jutustust vähemuse marginaliseerimisest ja ületamatust lõhest rahvusrühmade vahel, jääb põhjanaabritele avanev meediapilt Eestist üsna nukraks.



Meediapildi tasakaalustatust mõjutab seegi, millest otsustatakse vaikida. Soome meedia ei maininud näiteks USA presidendi kohtumist «uue» Euroopa liidritega, ehkki sündmus kajastus laialt lääne meedias ja sel oli kahtlemata laiem kui vaid piirkondlik sümboolne tähendus.



Ajakirjanike muidu suur huvi Eesti rahvussuhete vastu ei ulatu nende foorumiteni, kus rahvusrühmadevahelist arutelu ajaloo, keele ja poliitika üle tegelikult peetakse – kuldsõduri varju jäid muu hulgas Imbi Paju esmalt Soomes avaldatud «Tõrjutud mälestuste» venekeelse tõlke presentatsioon ning ka vene demokraatide avalikud esinemised Eestis, mis on populaarsed nii enamuse kui vähemuste seas.



Tõsi, kogu Soome meediat ega ka Helsingin Sanomaid ei saa pidada üheselt Eesti vastu vaenulikuks – leht on toetanud Eestit ajaloodebattides ja seal avaldab kolumne eesti juurtega menukirjanik Sofi Oksanen. Ometi kõneleb viimaste aegade valdavalt negatiivne meediakajastus ebasümmeetrilistest naabrisuhetest ka seetõttu, et eestlaste poolt vastavat ega ligilähedastki Soome-kriitikat naljalt ei näe.



Eestis on Soome endiselt pigem imetlusobjekt. Eesti meedia ei arvusta Soome poliitikat ega tembelda soomlasi ohtlikuks. Pole olemas eestlasest Sami Lotilat, kes soomlastele nende kodus selgeks teeks, kui mõttetud, saamatud ja küünilised nad on. Rääkimata sellest, et mõni eesti dotsent oleks maa suurima ülikooli kaitse all eitanud Soome iseseisvust.



Ebasümmeetria on alateadvusest visa kaduma. Kui lähtume oletusest, et ühel poolel on õigus teisele näpuga näidata, sest ta on ise parem, targem ja kogenum, siis näib teise poole võrdväärne, ehkki sõbralik käitumine liigse enesekindlusena.



Nii on ainuüksi eestlaste vastuseid põhjast tulevale kriitikale võetud rünnakuna ning paar aastat tagasi tõlgendas üks kolumnistist kolleeg president Toomas Hendrik Ilvese juttu Eesti-Soome suhete normaliseerumisest vaenulikkuseavaldusena soomlaste vastu. See (väär)arusaam elab mõnes jututoas senini, olemata praktikas kinnitust või õigustust leidnud.



Suhete täielik normaliseerumine eeldaks alandliku ootuse kadumist. Vaid see, kes eeldab teiselt alt üles vaatamist, võib solvuda, kui teine kohtleb teda kui võrdne võrdset.



Sõprade ja partnerite suhe aga ei peaks põhinema alandlikkusel. Pigem tuleks see rajada austusele, mida vähemalt Eesti poolt naabrile jagub. Ülalmainitud mälestusjumalateenistus oli eestisoomlaste austusavaldus Talvesõjas langenutele, kuid vennasrahvast austas oma kohalolekuga ka president Ilves.



Vastastikusest austusest räägib nende soomlaste töö Eesti heaks, keda Eesti president on igal aastal autasustanud Maarjamaa ristiga. Seekord said Eesti riigi kõrgeima aumärgi koguni viis soomlast. Soome läksid laheülese kultuurikoostöö tulemusena ka Postimehe aasta inimese tiitel ja Virumaa kirjandusauhind.



Austusega on Eestist ja eestlastest rääkinud ka mitmed Soome poliitikud, viimasel ajal näiteks rahandusminister Jyrki Katainen ja välisminister Alexander Stubb. Kuid samas jätkub Soomes endiselt arvamusliidreid, kes peavad vajalikuks rõhutada Eesti kui «Ida-Euroopa» olemuslikku erinevust läänest ja Põhjamaist ning arvustada «idaeurooplaste» väärtusi ja poliitilisi valikuid kuidagi valede või rumalatena.



20 aastat pärast Berliini müüri langemist teame, kui visalt langevad vaimsed müürid. Soome lahe ääres oleme lahti saanud alandavatest teise klassi inimeste järjekordadest piiril.



Aasta eest leidsime – vähemalt paiguti – ühise keele ajaloost rääkimisel. Paari aasta eest Soomest tulnud süüdistusi Eesti liidrite kui väidetavate külma sõja ideoloogide aadressil on nüüd juba vähem kuulda ning meid fašistideks sõimavad klounid on tõrjutud Soomes teenitud marginaali.



Aga teatud argielu valdkondade, infovahetuse ja avaliku debati osas võtab suhete normaliseerumine paraku veel aega. Tuttav noor ameeriklane hämmastus soome sõpradega Tallinnas käies viimaste huvipuudusest kohaliku kultuuri vastu: «Nad joovad 200 euro eest viina, aga ei tea, kuidas kohalikus keeles «aitäh» öelda!»



Seegi oleks taas sammuke võrdsema naabrisuhte poole, kui soomlased õpiksid ütlema Eestis «aitäh». Eestlastel «kiitos» kindlasti veel niipea ei unune.