/nginx/o/2013/07/01/1866284t1h1edf.jpg)
Alates 2005. aasta kohalikest valimistest ei tohi riigikogu liige kuuluda kodukoha volikokku. Keelu jõustumisest saati kerkib iga volikogude valimiste eel diskussioon peibutuspartidest ja väidetavast valijate petmisest. Nende arutelude pidev esiletõus viitab, et kehtivad seadused ei vasta ühiskonna ootustele ning seadusi tuleks kohendada tegelikule elule vastavaks ehk taastada parlamendi liikmete kuulumine volikogudesse.
Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus võimaldab volikogude liikmetel peatada volikogu liikmesus riigikogu või valitsuse liikme volituse täitmise ajaks. Viimastel kohalikel valimistel kandideeris 93 riigikogu liiget, keda kõiki süüdistati peibutamises ja valijate petmises. Sõimatute seas olid ka Hannes Astok, Mari-Ann Kelam, Peeter Tulviste, Aadu Must ning mitmed teised, kes vastupidiselt laimajate väidetule suundusid kas kohe pärast valimisi või pärast parlamendi mandaadi lõppemist volikogusse.
Pardiküttide soov keelata riigikogu liikmetel kandideerida kohalikel valimistel tugineb eeskätt Tallinna ja Tartu kogemustele. Kahe omavalitsuse näite põhjal ei saa siiski teha üldistusi tervele Eestile ning kujundada riigikogulaste kandideerimisest valimiste peamist teemat. Neli aastat tagasi peetud kohalikel valimistel olid rahvasaadikud üles seatud vaid 26 omavalitsuses 226 võimalikust.
Tõenäoliselt ei olnud ligi 90 protsendi omavalitsuste valijatel sooja ega külma, kas riigikogu liikmed kandideerivad või mitte. Tänavustel valimistel võtab mõõtu umbkaudu 14 800 kandidaati. Suurimatel erakondadel on nimekirjades üle paari tuhande poliitiku. Seega ei saa rääkida erakondade lühikestest pinkidest ja ei ole tõsiseltvõetav argument, et vähem kui saja riigikogu liikme kandideerimine kohalikel valimistel viib Eesti arengupeetuseni ja sulgeb meie poliitilise süsteemi, nagu seda on väitnud Jõks ja Pettai (PM AK 12.10).
Tundub, et riigikogu liikmete kandideerimise vastane agitatsioon aktiivse kampaania vältel pole midagi muud kui populistlik ja negatiivne valimisliitude kampaania. Mõistetav, et ka valimisliidud üritavad eristuda ja vastanduda, kuid pardijahi ohvriks ei tohi tuua inimeste põhiõigust valida ja olla valitud. Topeltmandaadi lahendusi on maailmas mitu. Näiteks Portugalis on keelatud ministritel kandideerida pealinnas ja Itaalias algab parlamendi liikmete volikogudesse kuulumise piirang teatavast omavalitsuse suurusest.
Vaid üksikutes omavalitsustes oleks topeltmandaadi seadustamise korral riigikogulaste osakaal volikogus suurem kui kümme protsenti. Tallinna olukord on tõesti keerulisem. Ideaalis võiks ka Tallinnas kõik soovijad volikogusse kandideerida, kuid kuna on tõenäoline, et Toompea poliitikute osakaal võib ületada kolmandiku volikogu mandaatidest, võib see juba tähendada riikliku poliitika liigset sekkumist kohalikesse afääridesse ja destabiliseerida olukorda nii riigis kui linnavalitsuses.
Lihtne oleks kasutada Itaalia süsteemi ja kehtestada seadus, et kõikides omavalitsustes, kus elab rohkem kui 300 000 elanikku, ei tohi parlamendi ja valitsuse liikmed kandideerida ega esinduskogusse kuuluda. Teisalt on Tallinna puhul võib-olla mõistlik kasutada osa Šveitsi kantonite mudelit, kus rahvasaadikute osalus kohalikus volikogus on piiratud kindla piirarvuga. Näiteks võiks Tallinna 79-kohalises volikogus olla maksimaalselt 20 saadikut parlamendist ja need kohad jaotataks sarnaselt valimistulemusele proportsionaalsuse põhimõtte alusel.
Lõppude lõpuks sobib Eestile just see süsteem, mida ühiskond kõige enam aktsepteerib. Ühiskonna arvamus ei tohi siiski kujuneda populistlike ja ühepoolsete arvamusartiklite põhjal, vaid kõikide argumentide põhjalikul läbikaalumisel.